Eesti ainus ilmajaam soos – Toomal
Endla looduskaitsealal asuva Tooma soojaama tehnik-hüdroloog Anu Pihlak muretseb, et soole on see aasta olnud pigem raske, sest sademeid on tulnud väga vähe ja seetõttu sootaimestik kiratseb. Sootaimestikule ja veelindudele on sobivam veerikkam suvi.
Jalgsi läbi soo
Ametlikult kannab Jõgeva valla maile jääv ilmajaam Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Tooma sooseire sektori nime. “Aga suupäraselt kutsume teda ikka Tooma soojaamaks,” selgitab EMHI hüdroloogia osakonna juhataja Tiia Pedusaar. Ta lisab, et tegu on ainukese soojaamaga Eestis.
“Meie põhiülesanne on koguda andmeid soode veerežiimi uurimiseks,” nimetab Anu Pihlak peamise eesmärgi, miks nad teevad vaatlusi soo eri paigus päevast päeva.
Et teadlased saaksid jälgida klimaatilistest tingimustest või inimmõjust tekkinud muutusi rabadel ja rabade kuivendatud äärealadel, mõõdetakse kuues üksteisest eemal asuvas hüdromeetriapunktis veetaset, vee äravoolu soost, aurumist soo- ja veepinnalt, vaadeldakse soovete tasemete seost sademete ja külmumisega.
Need andmed on olulised ka, saamaks teada, kuidas nimetatud asjaolud omakorda mõjutavad soo taimestikku ja säilimist. Lisaks hüdroloogilistele vaatlustele viiakse ühel meteoroloogilisel ja ühel sooväljakul läbi ka meteoroloogilisi vaatlusi, alates õhutemperatuuri ja sademete mõõtmisest.
“Meie andmete vastu tunnevad oma uurijate kõrval suurt huvi ka Hollandi teadlased,” märgib Pihlak. “Nad elavad merepinnast allpool, mistõttu on neil just hüdroloogia hästi arenenud, kuid looduslikke soid neil endil ei ole.”
Pihlaku sõnul on ainuüksi põhjavee taseme mõõtmiseks soovee mõõtekaevusid ja puurkaevusid eri sügavustes ühtekokku 30 ringis. Nii soos kui väljaspool, soode servades.
Erinevalt linnades või asulates olevatest meteoroloogiajaamadest peavad Toomal töötavad hüdroloogid olema palju vastupidavamad, sest on sunnitud päevas kümneid kilomeetreid pehmel soopinnasel kõndima, et vaatlusposti jõuda.
“Kõige kaugemal on Linnusaare hüdromeetriapost, edasi-tagasi tuleb oma 12 kilomeetrit ära. Sinna ei pääsegi muidu kui vaid jalgsi ligi,” toob Pihlak näite.
Eelis on kergekaalulistel
Kõige raskem on mõnele vaatluspostile ligi pääseda suurvee ajal. Kuigi siis tuleb sageli läbi vee sumbata, juhtub vahel ka nii, et mõnel päeval ei pääsetagi ligi. Siis tuleb veidi oodata ja minna esimesel võimalusel. Sellisel juhul aitavad hiljem välja mudelarvutused ja andmerida tühjaks ei jää.
Pihlak tõdeb, et aastad on erinevad. Vahel õiget suurvett ei olegi, kuid juhtub ka, et see püsib oma pool aastat. Soos töötamisel on seetõttu kergekaalulistel parem, tunnistab ta. Talvel lumega on aga suusad asendamatuks abimeheks.
“Oleme lõõpides omavahel rääkinud, et võiksime vist ka Tartu maratonil osaleda, meie päevane marsruut võib ületada isegi maratoni kogupikkuse,” räägib Pihlak.
Sellelaadsena, soode uurimiseks looduna, oli ta omal ajal üks esimesi maailmas. Kuna soode uurimine ilma meteoroloogiliste vaatlusteta olnuks mõeldamatu, hakati saja aasta eest ka neid tegema.
