Eesti bionergia ressursi potentsiaali kasvatavad hall-lepikud ja uudne kuusekändude juurimise meetod


Maatükk Rannamõisa tee ääres Tallinnas
Foto on illustratiivne.Foto: Arno Mikkor

„Suurenenud CO2 kontsentratsiooni tõttu atmosfääris ja võimalike kliimamuutuste taustal on taastuvenergia, sealhulgas puitse biomassi kasutamine muutunud järjest aktuaalsemaks,“ rääkis Eesti Maaülikooli doktorant Hardo Becker.

„Metsaökosüsteemide roll kliimamuutuste kontekstis on väga oluline, kuna nad on olulised süsiniku sidujad, leevendades võimalikke kliimamuutusi.“

Becker uuris oma doktoritöös lühikese raieringega metsanduses perspektiivseid hall-lepikuid ja nende majandamisega kaasnevaid potentsiaalseid keskkonnamõjusid. Teise suunana käsitles ta Eesti metsamajanduse jaoks uudset kuusekändude juurimist ja sellega kaasnevaid muutusi aineringetes.

Töö põhieesmärkideks oli hinnata hall-lepikute maapealset biomassi produktsiooni ja süsiniku sidumist selles, koostada kasvukäigutabel Eesti hall-lepikutele, hinnata lageraie mõju hall-lepikus erinevatele lämmastiku voogudele ja kuusekändude potentsiaali bioenergia ressursina Eestis, samuti hinnata kändude juurimisega kaasnevat toitainete ja süsiniku kadu ning kändude juurimise mõju lämmastiku voogudele.

„Hall-lepp on produktiivne lehtpuu ja omab perspektiivi potentsiaalse energiametsa puuliigina, samas võib aastane biomassi produktsioon hall-lepikus olla väga varieeruv. Mahuküpsus saabub hall-lepikutes 12-13 aasta vanuses ja püsib kõrge veel ka sellele järgneva viie aasta jooksul. Sellest lähtudes võiks nende raievanus viljakates kasvukohatüüpides olla 20-25 aastat,“ selgitas Hardo Becker.

Seotud lood:

Töö ühe põhitulemusena selgus, et hall-lepikutes sõltus süsiniku akumuleerumine mulda varasemast maakasutuse ajaloost: „Vaid esimese põlvkonna puistutes, s.o. lepikud endistel mittemetsamaadel, ilmnes tugev seos puistu vanuse ja mulla süsinikusisalduse vahel. Tõenäoliselt saavutab mulla süsinikuvaru lepiku raieringi jooksul optimaalse taseme ja sellest kõrgemale järgnevate metsapõlvkondade vältel ei tõuse.“

Selgus ka, et hall-lepiku lageraie järgselt aastane lämmastiku netomineralisatsiooni voog ei suurenenud, samuti ei suurendanud lageraie lämmastiku leostumist, ega ka gaasilist (N2O) emissiooni. „Seega ei põhjustanud hall-lepiku majandamine lageraiega keskkonnariske lämmastikuringe seisukohalt,“ lisas Becker.

Doktoritöö raames sai selgeks, et ka juuritud kuusekännud võivad olla potentsiaalseks bioenergia ressurssiks, kusjuures kändude juurimine ei põhjustanud olulist toitainete ja süsiniku kadu kasvukohal.

Kuna katsealad asusid viljakates kasvukohatüüpides, siis olid kännupuiduga katsealadelt ära viidud süsiniku ja toitainete kogused vastavate mullavarudega võrreldes väikesed. Becker täpsustas samas, et väheviljakamates kasvukohatüüpides võib kännupuiduga ära viidavate toitainete osakaal olla siiski oluline.

Doktoritöö avalik kaitsmine toimub Eesti Maaülikooli peahoone (Tartu, Kreutzwaldi 1a) aulas 25. augustil kell 10.00. Doktoritöö juhendaja on prof Veiko Uri ning oponent prof Heljä-Sisko Helmisaari (Helsingi ülikool).