Hendrik Arro sündis 25. juulil 1925. aastal Eesti Vabadussõjas osalenud lenduri pojana. 1944. aasta suve alguses lõpetas ta Liibavi lennukooli piloodina ning osales seejärel lahingulendurina Eesti kaitsmisel. Pärast vangilaagris veedetud aastaid lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi, kaitses siin põlevkivienergeetika alal tehnikakandidaadi teaduskraadi ning oli oma alma materis palju aastaid soojusenergeetika laboratooriumi juhataja. Tema teadlasekarjäärist annab tunnistust soliidne teaduspublikatsioonide nimekiri.

Akadeemiliste asjade kõrval saavutas ta ka märkimisväärseid tulemusi spordis — vehklemises, orienteerumises ning purilennus.

Teaduspublikatsioonidele lisaks on tema sulest pärit mitmeid lennunduslaseid kirjatöid ja mälestusi. Hendrik Arrot on tunnustanud tema pika ja viljaka elu jooksul väga erinevad institutsioonid.

Lahingutegevuse eest annetati talle Raudrist, ta oli ka Nõukogude Eesti Preemia pälvinute seas. Eesti president omistas talle Kotkaristi, kaitseminister Kaitseministeeriumi teeneteristi ja Vabadusvõitleja medali, Eesti õhuvägi Õhuväe teeneteristi. Hendrik Arrole osaks saanud tunnustuste rida võiks veel pikalt jätkata.

Kogu oma teadus- ja eraeluliste ettevõtmiste kõrvalt vedas Hendrik Arro kuni eelmise suveni õhuväe veteranide tegemisi. Eesti Õhuvägi nautis Hendrik Arro elujõulist ja naljatlevat seltskonda viimati veel õhuväe 98nda aastapäeval, 20. juulil 2017 Ämari lennubaasis toimunud rivistusel ja sellele järgnenud õhuväelaste ja õhuväe külaliste vastuvõtul.

Õhuvägi jääb mälestama oma veterani.