Eesti Vabariigi 94. aastapäeva puhul annab president Toomas Hendrik Ilves teenetemärgi 99 inimesele
Riigivapi III klass
Urmas Paet – välisminister
Valgetähe III klass
Kaido Höövelson – sumomaadleja
Rein Munter – tehnikateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor
Mare Taagepera – avastusõppe edendaja, Eesti Metsaülikooli arendaja
Toomas Vint – kunstnik ja kirjanik
Valgetähe IV klass
Hannes Altrov – klarnetimängija, Eesti Muusikaakadeemia professor
Rein Einasto – geoloog, Tallinna Tehnikakõrgkooli professor
Kuulo Kalamees – seeneteadlane, Tartu Ülikooli emeriitprofessor
Mati Karmin – skulptor
Avo Keel – võrkpallitreener
Toomas Kiho – ajakirja Akadeemia peatoimetaja
Maarja Kruusmaa – biorobootika arendaja, Tallinna Tehnikaülikooli professor
Enn Loigu – keskkonnateadlane, Tallinna Tehnikaülikooli professor
Olav Maran – kunstnik
Silver Meikar – ühiskonnaelu edendaja
Ain Mäesalu – arheoloog, Tartu Ülikooli õppejõud
Laine Mägi – näitleja ja õpetaja
Ülo Niinemets – keskkonnateadlane, Eesti Maaülikooli professor
Tõnu Oja – näitleja
Jaak Peebo – keeleteadlane
Nikolai Petrovitš – ettevõtja, põlevkivitööstuse arendaja
Jakob Proovel – maadlustreener
Toivo Ülo Raun – ajaloolane, Indiana Ülikooli professor, Ameerika Ühendriigid
Toomas Rein – arhitekt
Tarmo Rüütli – jalgpallitreener
Daniel Erik Schaer – diplomaat
Jaak Sulg – ettevõtluse edendaja
Ants Tael – tantsuõpetaja
Mati Vetevool – ettevõtluse edendaja
Valgetähe V klass
Uno Aan – kohaliku elu edendaja
Eve Alttoa – konservaator, kunstiteadlane
Helle-Mai Enniko – ametiühingutegelane
Igor Gontšarov – Eesti–Moldova suhete edendaja, Moldova
Vladimir Juškin – Balti Vene-uuringute Keskuse direktor
Hele Kiisel – õpetaja ja hariduselu edendaja
Else-Jannike Kuum – Eesti–Norra suhete edendaja
Helle-Mare Kõmmus – rahvakultuuri edendaja
Peeter Langovits – pressifotograaf
Meeli Leeman – ettevõtluse edendaja
Loit Lepalaan – kohaliku elu edendaja, dirigent
Mart Noorma – teaduse populariseerija, Tartu Ülikooli õppejõud
Jaanus Nõgisto – muusik ja telerežissöör
Vladimir Ossipov – õpetaja
Erich Perner – jalgrattatreener
Õnne Pollisinski – ujumistreener, invaspordi arendaja
Eve Rohtla – ajakirjanik
Vaiko Sepper – raamatukogunduse edendaja
Aino Siirak – õpetaja, õpikute koostaja
Külli Sulg – eestluse hoidja Venemaal
Raul Talmar – dirigent
Ants Tarraste – kutseõpetuse edendaja
Heino Tartes – rahvamuusika edendaja
Tiia Teder – ajakirjanik
Uudo Timm – loodusuurija ja -kaitsja Villu Veski – muusik
Sirje Vinni – kohaliku elu edendaja
Valgetähe medal
Hillar Eelmaa – ajaloo talletaja
Ell Maanso – kodu-uurija
Jüri Nikolajev – ajakirjanik
Eesti Punase Risti II klass
Vahur Valvere – vähiarst
Eesti Punase Risti III klass
Tanel Laisaar – kopsuarst
Ene Palo – naistearst
Eesti Punase Risti IV klass
Enno Liiber – päästeametnik
Karl Mäesepp – vabatahtlik abistaja
Sülvi Sarapuu – pimedate ja vaegnägijate abistaja
Eesti Punase Risti V klass
Asta Aleinik – vereandja
Vambola Sepp – vereandja
Heiki Valdek – vereandja
Kotkaristi I klass
Ants Laaneots – Eesti kaitseväe arendaja, kindral
Kotkaristi IV klass
Heldur Lomp – politseiametnik
Tõnu Miilvee – kaitsepolitseiametnik
Peeter Oissar – kaitsepolitseiametnik
Priit Pastarus – kaitsepolitseiametnik
Toomas Susi – kaitseväelane, major
Mati Tikerpuu – kaitseväelane, kolonelleitnant
Kotkaristi V klass mõõkadega
Martin Meos – kaitseväelane, leitnant
Kotkaristi V klass
Ain Kruuse – politseiametnik
Kotkaristi kuldrist mõõkadega
Tarmo Lepik – kaitseväelane, kapral
Andres Soosaar – kaitseväelane, seersant
Kotkaristi kuldrist
Uno Jaks – vabadusvõitleja
Arnold Kruusamägi – vabadusvõitleja
Leonida Rebane – vabadusvõitleja
Juta Saharova – vabadusvõitleja
Talis Thal – politseiametnik
Maarjamaa Risti I klass
George Walker Bush – Eesti NATOga ühinemise toetaja, Ameerika Ühendriikide president aastatel 2001–2009
Maarjamaa Risti III klass
Ljudmilla Aleksejeva – inimõiguslane, Venemaa
Dainius Dabašinskas – Eesti–Leedu koostöö edendaja
Sadayuki Sakakibara – Eesti–Jaapani kultuuri- ja majandussuhete edendaja
Maarjamaa Risti IV klass
Erkki Olavi Auvinen – Eesti–Soome majandussuhete edendaja
Emmanuel Barbe – Eesti–Prantsuse koostöö edendaja
Hiltrud Kaufmann-Friedrich – Eesti–Saksa koostöö edendaja
Eero Lavonen – Eesti–Soome koostöö edendaja
Benoît Paumier – Eesti–Prantsuse kultuurisuhete edendaja
Denis Pietton – Eesti–Prantsuse koostöö edendaja, diplomaat
Erich Samson – õigusteadlane, Eesti juristide koolitaja ja õigussüsteemi arengule kaasaaitaja,
Saksamaa
Guntis Šmidchens – Balti õpingute programmi rajaja, Washingtoni Ülikooli professor, Ameerika Ühendriigid
Maarjamaa Risti V klass
Ari Impivaara – Eesti–Soome inseneride koostöö edendaja
Anatoli Razumov – massirepressioonide uurija, Venemaa
Neil Macrae Taylor – Eesti–Suurbritannia majandussuhete edendaja
Allikas: presidendi otsus nr 48, 1. veebruar 2012
Uno Aan, Valgetähe V klass
Koeru valla esimene aukodanik Uno Aan ei tee kaaskodanike sõnul midagi raha pärast. Aga kui ettevõtmine on huvitav ja toob kõigile võimalikult palju kasu, siis palun väga, rabab kas või ööde kaupa.
40 aasta eest hakati Türile 35m hüppemäge rajama, Aan tegi seal tasuta tööd tuhat tundi.
Kehakultuurlase haridusega mehele on igasugune sport eluaeg tähtis olnud – praeguseks on saanud kodupaigas Koerus rajada staadioni, palliplatse, talviseid ja suviseid terviseradu.
Uno Aani eriline oskus on kaasata noori, väiksemaid ja suuremaid poisse, kes nagu muuseas õpivad temaga koos tegutsedes töid, mida hilisemas elus ikka oodatakse mehi
oskavat.
See mees suudab motiveerida – Koeru laululava taha metsa terviserada rajades said poisid tööd rabades temalt päevaga rohkem kiita kui koolis kogu aastaga. Ning kellele see ei meeldiks.
Kui Uno Aani 2008. aastal tunnustati aasta vabatahtliku tiitliga, kirjutas Maaleht, et tegu on mehega, kes võib end lugeda kohalike suvemängude, talimängude, põllumeeste mängude ja autorallide eestvõtjaks. Tema algatusel on loodud Koeru pensionäride selts ja Koeru maameeste selts, jäädvustatud raamatuks nelja küla ajalugu ning rajatud 48 kiviga kivikangur, et meenutada nendest küladest jäädavalt kadunud talusid.
Kes pole kohanud seda aktiivset härrat terviserajal või mõnel ühiskondlikul üritusel, on ehk teda näinud teatrilaval – Aan veab tänaseni Koeru Huviteatrit ning mängib meelsasti eri rolle.
“Mees peab põlema, mitte suitsema nagu tukk,” on Aan ise oma elu ja tegemiste kohta öelnud.
Seda põlemist tunnustades andis Järva maavanem 2009. a
Uno Aanile kohaliku spordi- ja kultuurielu edendamise eest Järvamaa Vapimärgi.
Heino Tartes, Valgetähe V klass
Aastaid tagasi juhtus nii, et Lõuna-Eesti põline rahvapill lõõtspill sattus peaaegu väljasuremise ohtu.
Vanad meistrid varisesid manalasse ning nooremal rahval kippus lõõtspilli hääl sootuks meelest minema. Huvigi hakkas kaduma.
Neid, kes oskasid lõõtspilli oma kätega valmis teha, oli hoopis üksikuid.
Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Lõõtspillile ulatas abikäe Põlvamaa mees Heino Tartes.
Juba seitsme aasta vanuse poisina oli ta seda pilli mängima õppinud. Suuremaks kasvades sai Heinost autode remontija. Ta lappis ja keevitas sõidukeid, kuid jäi ikka truuks ka pillimängule.
Ning siis asus tasapisi taastama ka vanu ja väsinud lõõtspille. Kuna aga sugugi mitte igast vanast pillist ei saa elulooma, hakkas Heino viimaks päris uusi pille ehitama.
Heinost, ta pillimängust ning tema tehtud pillidest kiirgas (ja kiirgab) sellist rõõmu ja väge, et pillimehi tuli üha juurde.
Lõõtsahääl leidis tagasitee Lõuna-Eesti küladesse, pidudel ja juubelitel hakati taas lõõtsa saatel tantsu vihtuma. Ja imelugu – paljud koolilapsedki on tänapäeval lõõtspillist sisse võetud täpselt sama moodi nagu kunagi Heino ise.
Praegu on lõõtspill Lõuna-Eestis väga populaarne, Heino ei jõua koos sõpradega nii palju pille valmis teha, kui soovijaid oleks. Koos sõpradega annab ta ka kontserte, saateks Põlvamaa memmede tantsurühm.
Kui on üldse mingi asi, mida Heino ja ta sõbrad ei salli, siis on selleks rahvatantsude esitamine plaadimuusika saatel.
Õige tants sünnib ikka elavast pillimängust. Kontsertreiside geograafiline ampluaa ulatub Heino Tartesel ja ta sõpradel Saaremaast Saksamaani.
Heino õpetab lõõtsamängu Põlva muusikakoolis ja mittetulundusühingus Lõõtspilliselts.
Ta on kokku pannud raamatu Põlvamaa lõõtspillimängijatest, kevadel ilmub samasugune teos Võrumaa kohta.
Kõike seda jõuab veebruaris oma 60. sünnipäeva tähistav mees rõõmsa meele ja lahke oleku saatel.
Sõna “ei” olevat Heino Tartese suust väga raske kuulda. Ta on lahke ja helge nagu lõõtspill ning ainult selline mees saigi seda pilli unustusse vajumisest ära päästa.
“Kõiki kohe nagu kisub tema poole,” ütleb üks Heino sõpradest. “Teise inimesega ei taha üldse suhelda, vaatad kuidas minema saad, aga temaga on teisiti. Mõnus, lahke ja rahuliku olekuga mees.”
Erich Pernerit nimetatakse meheks, kes viis Vändra poisid maailma rattaradadele.
“Poisid” on eelkõige Rein Taaramäe ja Tanel Kangert, kellest esimene mulluseks Eesti parimaks sportlaseks kandideerima seati.
Seda üllatavam, et Perner on päritolult hoopis põllumees, õppinud EPAs liha- ja piimasaaduste tehnoloogiat ning töötanud mitmes paigas zootehnikuna.
Kui sotsialistlik põllumajandus otsa sai, asutas ta oma rattaklubi Viko. Põhjus: talle lihtsalt meeldis jalgrattasõit, kuigi ise sportlasena märgatavat edu ei saavutanud. See-eest on saavutanud õpilased ja tõestanud, et ka väikesest kohast võib spordi suurmehi sirguda.
“Nad olid visad poisid, hea vastupidavusega. Mul oli lootus ja usk, et nad võivad kuhugi jõuda ja midagi saavutada. Neid polnud vaja nii väga innustada, nad käisid ise hea isuga trennis,” on treener Kangeti ja Taaramäe kohta Päevalehes öelnud.
Pole võimatu, et praegusel edulainel võib suurde sporti jõuda veel nii mõnigi praegune
algaja.
Treeneri valmisolek on olemas: “Teda huvitavad vaid rattapoisid, kelle heaks on ta valmis andma leiva käest ja mündi taskust,” on kirjutanud Õhtuleht.
Kõik loomulikult tippu ei jõua ja seetõttu on Perneri tööl ka teine ülesanne: hoida Vändra poisse halvale teele minemast, et neist sirguks mehed, kes elus jänni ei jää.
Sadu poisse on juba Perneri treenerikäe alt läbi käinud ja käib veelgi. Tähtis on lihtsalt õigetesse poistesse õigel ajal võidutahet süstida.
Räägitakse, et tantsujuht Helle-Mare Kõmmuse ema olnud viimast otsa lapseootel, kui veel tantsuproovis tuljaku tõsteid ette näitas.
Veel räägitakse, et Helle-Maret ennast kutsuti tantsuringkondades esialgu “väikeseks prillidega tüdrukuks sealt Hiiumaalt”.
Aga seda on praegustel tantsijatel juba raskem uskuda. Eriti neil, kes on omal nahal kogenud, et lõbusa ja semuliku oleku taga peitub nõudlik ja kindla sõnaga tantsujuht, kes tantsijate juhendamisel innustavaid väljendeid kokku ei hoia.
“Ärge hoidke oma jalgu kinni – sellised pisikesed jooksud ei lähe meil väljakul kaubaks!”
“Tõstke end suureks, tehke olemine avatuks, näidake ennast!”
“Ma ei taha näha, et keegi on siin kurb!”
Selliseid hüüdeid kuulsid
B-segarühmad tantsijad viimase tantsupeo eelproovides, ja mitte ainult.
Kuna Helle-Mare proovib tantsijatele raskeid proove alati kergemaks teha, kuulutas ta suveleitsakus jalakeerutajate vahel välja võistluse parimale triibule, mille keegi on endale proovis peale päevitanud.
Väike asi küll, aga tantsijad võrdlesid oma päevitusi innukalt nagu lapsed.
Igapäevaelus töötab Helle-Mare Hiiu maakonna rahvakultuuri keskuse spetsialistina. Tema juhendada on naisrühm Kohvilähkrid, segarühm Taidelaid ja naiste võimlemisrühm.
Samuti on Kõmmus Laulu- ja Tantsupeo SA Hiiu maakonna kuraator ja Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu maakonna folkloorikuraator ning korraldab rahvusvahelise folkloorifestivali Baltica maapäeva.
Järgmisel tantsupeol tantsivad tema juhtimisel taas B-segarühmad.
Mõnda meest tõmbavad vesi ja tuli nii tugevalt, et nendest saavad tuletõrjujaid.
Tihti astuvad nad veel sammu edasi nagu Abja valla mees Enno Liiber ning võtavad oma südameasjaks kaasinimeste abistamise, juhendamise, õpetamise ning aitamise, et neid hoida ja päästa.
Enno Liiber alustas vabatahtliku tuletõrjujana juba 1968. Uuema aja inimestele on tema nimi teada viimaste aastate tööst Abja-Paluoja komando pealikuna.
Tema eestvedamisel remonditi vana depoohoone ja rajati torn. Liiberi ärgitusel läksid ehitustööde juures käiku nii meeste puhkusepäevad kui ka nädalavahetused. Töötati tasu küsimata ning hooga.
See töö tõi Liiberile Eesti organiseeritud tuletõrje 87. aastapäeval Päästeteenistuse Hõberisti.
Liiber ise rõõmustas tunnustust saades kõige enam seeüle, et kõrgemal pool märgatakse ka äärealasid ja peetakse seal toimuvat oluliseks.
Mullu pani Liiber kiivri varna ja läks pensionile. Kuid egas Abja valla 2010. aasta aukodanik seepärast pildilt kao – kohalik rahvas teab teda agara mälumänguhuvilisena.
Tema osalusel on juba aastaid käinud rahvamajas kõva mälumäng, kuhu tulevad võistkonnad isegi Viljandist, Mõisakülast ja Hallistest.
2007. aastast on Liiber kantud Abja valla auraamatusse.
