Maksta sularahas, käibemaksu ei ole

Küsimus on selles, kas sellisel moel ei registreerita Eestis vana traktori nime all hoopis uusi, mida tegelikult EL-is enam uuena arvele võtta ei saa.
Teisalt võib tegemist olla ka asjaoluga, et arvele võetakse juba ammu Eestimaal registreerimata tööd rüganud traktoreid (MTZ, T-25, T-40, T-150 K jt) nende vanade dokumentide alusel. Mingil moel on see mõeldav, kuid siiski väheusutav.
Maalehele on teada, et Kuldses Börsis ilmus hiljaaegu ridamisi kuulutusi, kus pakuti müügiks peaaegu uusi, kapitaalselt remonditud MTZ-traktoreid. Kuulutuses toodud numbril helistades vastatakse vene keeles, et jaa - traktorid on täitsa olemas, need on läbinud kap-remondi Minski Traktoriremonditehases, neil on vahetatud mootor või mingeid muid tähtsaid sõlmi, traktori nägemiseks ja ostmiseks tuleb tulla Riiga, maksma peab sularahas ja "käibemaks on teie eest juba tasutud".
Oot-oot-oot, mõtlen, sest sellisest vastusest koorub välja ridamisi küsitavusi. Esiteks pole sellist asja nagu Minski Traktoriremonditehas üleüldse olemas. Teiseks - mis mõttes peab tänapäeval millegi eest tasuma sularahas? Kolmandaks - kellele, kuidas ja miks on tasutud käibemaks?
On ka kuulda olnud, et kui Bel-Estist pakutakse potentsiaalsele kliendile Belarusi, siis vastatakse, et milleks ma sinu käest pean ostma, Lätist saab poole odavamalt.

Minskis seisab tuhandeid MTZ-e

Kusjuures tegemist on mudelitega, mida uuest peast siinmail enam ametlikult ei registreerita, küll aga võib arvele võtta kasutatud masinat. Ehk siis paberite järgi kapitaalselt rtemonditud, aga muidu nagu uus masin jõuab Eestisse esmaregistreerimisele. Dokumente kas võltsitakse või jäetakse midagi rääkimata või toimetatakse mingit muud moodi, aga puhas ei näi see asi igatahes olevat.
Seda enam, et olen oma ihusilmaga poolteist aastat tagasi tõelise Minski Traktoritehase laoplatisl (tehase katsepolügoni naabruses asuval põllul) tuhandeid ja tuhandeid MTZ 80 ja 82 marki traktoreid, mis jäid sinna Venemaa tellitud hiigelpartiist, mille nood majandussanktsioonide saabudes suures osas siiski ostmata jätsid. Keegi täpselt seda ei kinnitanud, ent tol ajal võis seal põllul seista oma 20 000 sinist MTZ-i.
Otse loomulik on mõelda, et nendest püütakse nüüd kõikvõimalikke sahker-mahker skeeme kasutades kuidagi lahti saada. Ametlikult võiks neid müüa Aasiasse ja Aafrikasse, kasutada Valgevenes eneses ja mujal n-ö ida pool. Euroopa Liidus ükski edasimüüja neid masinaid oma tootevalikusse enam ei võta. Eks ikka keskkonnanõuetele mittevastavuse pärast.
On enam kui loogiline arvata, et nüüd siis on mingi osa neist Belarusidest hakanud mingite kanalite kaudu ka Eestimaale imbuma. On ju meie suurepäraselt nõukogude aegu mäletav väiketalunik üsna Belarusi-usku. Ja ega need Venemaalt "üle jäänud" traktorid pole mingi praak kraam, masin on tuntud oma headuses, ainus häda on selles, et siin lõhnab tugevalt ebaausa konkurentsi, dokumentidega manipuleerimise ja maksupettuse järele.
Kui Maaleht läinud nädalal maanteeametilt nende kahtluste kohta järele päris, küside muuhulgas ka väljavõtet selle kohta, millistes büroodes need Belarusid on arvele võetud, teatati ametkonnast, et tegemist on tõsise looga ja sellele vastamine või mingi seisukoha võtmine ja kommenteerimine "vajab pikemat analüüsi". Alanud nädalal lubati aga teada anda, kuidas Belarusi-asjaga edasi minnakse.