EI PÄÄSE TANTSUPEOLE! Laste kurbus teeb väga haiget

 (24)
Tantsupidu 2014 aerofoto
Tantsupidu 2014 aerofotoFoto: Andres Putting

Neli Maalehele lähetatud murekirja, jätkuvalt teemaks kurbus suvisele suurele tantsupeole mitte pääsemise pärast, arusaamatust külvavad valikukriteeriumid ning vähene tagasiside korraldajatelt.

6. maiks said kümned tuhanded Eestimaa rahvatantsijad ja võimlejad teada, kas nad pääsesid suvisele juubelitantsupoele või mitte.

Maaleht kutsus kirjutama oma tunnetest ja mõtetest seejärel kui saite teada omaenese või sõprade kollektiivi tantsupeole pääsemisest või mittepääsemisest. Jätkame saabunud kirjatööde avaldamist. Senini on arvukates saadetistes domineerimas kurbus ja arusaamatus mittepääsemise teemadel, mitte aga peole saajate võidurõõm.

Arusaamatu valik


„Jagan nördimust tantsupeo osas. Minu pere lastest üks sai tantsupeole, teine ei saanud.” Nii kirjutab Liis Prikk, rahvatantsu tantsivate laste lapsevanem.

Ta lisas videolingi tantsupeole mitte pääsenud lapse ettetantsimisest ja rõhutas, et tegu oli tema arvates väga hästi tantsituga, arvestades et tegu on 12 aastaste rühmaga ja väga keerulise tantsuga.

„Lapsed on osalenud mitmes tantsulaagris nädalavahetusel, üks kehalise tundidest on tants, kõik tantsupeole saamise nimel. Osa vanemaid oli ette ostnud suguvõsale piletid (ligi 60 eurot). Ka nende juhendaja on üsna tunnustatud rahvatantsupedagoog. Ja lapse enda sõnul ei saanud koos nendega 7 rühma.

Seotud lood:

Püüdsin last lohutada, aga eks seda on temavanusel raske mõista. Olnuks see kvaliteet kehv, oleks mõistetav, aga mul ausalt tekkis küsimus, milline siis peaks see laste poolt tantsitud tants välja nägema, et see sobinuks?”

Ei lasterühmadele!


Eve Lutter, tantsuõpetaja Saku vallast kirjutas:
„Minul on tantsuõpetajana olnud väga räbal tunne sel päeval, kui avalikustatakse peole saajad.

Selles valguses olen teinud enda jaoks kindla otsuse, et mitte kunagi enam ei konkureeri laste rühmadega.

See on kirjeldamatu, kuidas neile mõjub peolt kõrvale jäämine ja ma õpetajana ei suuda seda mitte kuidagi neile ära seletada.

Samuti olen sattunud ebamugavasse olukorda oma tööandja – kooli direktori ees: seletan talle olukorda, et eelarvesse on vaja panna suur summa raha, et saaksime tantsupeo nädalal sõita lastega proovidesse ja koju ning siis selgub, et me ei saagi peole!

Tekib küsimus - kuidas ma oma tööd teen, kui ei täida püstitatud eesmärke - miks mind üldse seal tantsuõpetajana peetakse?

Olen harjunud, et see mida luban, saab ka tehtud ja seetõttu väljakutseid, mis väljuvad minu kontrolli alt, ma vastu ei võta. Ja kahjuks kuulub sinna ka tantsupeoks ettevalmistumine ja nii jäävadki hetkel Kurtna kooli lapsed tantsupeost eemale – aga me tantsime ikkagi! Teeme seda rõõmu ja pühendumusega!

Täiskasvanutega olen mõelnud, et miks ei võiks kasutada varianti, et suurele peole kutsutakse rühmad personaalselt (nende rühmade hulgast, kes tegutsenud vähemalt 5 aastat ja on end juba kusagil näidanud) ja lepitakse kokku, et teie olete väljavalitute hulgas ja hakkate selleks peoks tantse õppima. Siis saaksid ülejäänud tegeleda näiteks erinevatele festivalidele ja muudele üritustele keskendumisele ja jääks ära see tühi töö ja see jube tunne, kui mõttetu see kõik on...”

Traditsiooni hävitamine?


Naisrühmas tantsija Maire kirjutas arvamuse tantsupeo sõelast.

Seal seisab: „Tantsupidu on meie au ja uhkus ning loomulikult peavad esinema pääsema need, kes hästi tantsida oskavad. Küsimus on selles, kui tihe tantsupeole pääsemise sõel on veel eluterve konkurents ja kust maalt algab halastamatu väljapraakimine, kus kaalukeeleks saavad tantsijate jaoks arusaamatud pisidetailid ja mis tantsijate motivatsiooni maatasa tegemisega hakkab hävitama meie rahvatantsutraditsioone.

Minu hinnangul on aktsepteeritav, kui kehvema tantsuoskuse tõttu peab peolt eemale jääma 10-25, isegi 30 protsenti tantsijatest. Mitte aga 50%!

Usun, et peolt kõrvale jäetud naisrühmade seas on palju selliseid, kes oma tantsuoskusega oleks väärinud esinema pääsemist.

Jah, Kalevi staadion ei ole kummist. Kuid tantsupeo korraldajad võiks rohkem arvestada reaalsusega, et eesti naised tahavad rohkem tantsida kui mehed.

Loe veel

Ehk tasub naisrühmade väga suurt arvu arvestades luua järgmisel tantsupeol naisrühmadele üks liik juurde, nii et iga teine tantsija ei peaks kurvalt koju jääma.”

Eneseületus laste arvelt


25aastase tantsustaažiga naine, kes tantsupeole pääsenud vaid korra kirjutab: „Tegime usinalt trenni naisrühmaga. Kuigi oli ette teada, et üle poolte jäävad kõrvale, siis ettetantsimisel teisi rühmi vaadates ei saanud küll aru, mille poolest meie kehvemad olime.

Esimese ettetantsimise info oli selline: jätsite korrektse mulje. Paar personaalset parandust ja liigume rõõmsalt peo suunas!

Aga ei liikunudki!

Mis mind heidutab, on see tohutu ajakulu, mis oma laste arvelt läks. Palju lisatrenne ja tantsulaagreid.

Kuna olen ise selle rühma n-ö ülalpidaja, siis oli see ka majanduslikult kulukas. Kõik lisatrennide ja laagrite ruumi rendi maksis MTÜ oma vahenditest, ikka lootuses, et kõik kannab vilja.

Tantsuõpetaja ei võtnud lisatasu vaid tegi kõik entusiasmi najal. Maha visatud raha meile ja maha visatud aeg ja närvirakkude kulumine juhendajale! Lisaks siis veel tantsijate motivatsioonile tugev pauk.

Naised hakkasid uudise peale lihtsalt nutma, sest kohati olid 3-tunnised trennid lausa eneseületus!

Ootame emotsioone ja eriti ettepanekuid


Maaleht ootab jätkuvalt avaldamiseks kommentaare, mõtteid ja kogemusi, kuidas teie olete laulu- ja tantsupeole, kas siis läbi tiheda konkursisõela esinema pääsenud või mingil põhjusel sealt kõrvale jäänud.

Ja mis peamine – millised on teie konstruktiivsed ettepanekud tänase, tundub, et mõneti ehk ajale jalgu jäänud peolpääsemise süsteemi muutmiseks. Kirjutage: rein.sikk@maaleht.ee.

Täname ette!

Ernesaks