Eraomanik võib end omavoli vastu ka jõuga kaitsta
Minnes loodusess - matkama, ujuma, kalale, marjule või loodusväärtustega tutvuma, on kasulik teada reegleid, mida tuleb täita, sest eraomandis olevaid maid, teid ja veekogusid ei saa üldjuhul igaüks omatahtsi kasutada.
Võõral maal ole tähelepanelik
Näiteks asjaõigusseaduse § 142 kohaselt eraomandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seadusega on tehtud erandid teatud kategooria ametiisikutele (looduskaitseinspektorid jt), kellele need piirangud ei kehti.
Oma maade piiramine ja tähistamine võib toimuda mitmel moel.
Aia, tara, heki või mingi muu piirde puhul võib eeldada, et tegemist on eramaaga.
Kui maaomanik soovib tõesti teatavaks teha, et tegu on eramaaga, võiks ta paigutada maaüksuse piiridele, näiteks teele või ka piiretele, sellekohased sildid, kus leiduks ka infot omaniku kohta, et oleks võimalik küsida luba maal viibimiseks või selle läbimiseks.
Mõnevõrra keerulisem on täita seaduse nõuet, mille kohaselt eraomandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Päevasel ajal on selge, et maaomanik, kes ei ole oma maad piiranud või tähistanud, ei saa takistada kellelgi tema maal viibimist päevasel ajal. Samas, kui keegi matkab öisel ajal ja satub juhuslikult võõrale maale, mille kohta kuskil mingit tähist ega piiret ei ole, siis ta rikub tegelikult enese teadmata seadust ja maaomaniku õigusi.
Samuti tuleb teada, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal. Ka maastikusõidukiga võib maastikul sõita või seda parkida üksnes maaomaniku või -valdaja loal.
Eratee kasutamine ainult teeomaniku loal
Teeseaduse kohaselt võib erateed kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal ja tema määratud tingimustel üldjuhul ainult tasu eest. Erandina võivad erateed kasutada ilma maaomaniku loata alarmsõidukid - tuletõrje, kiirabi, muu päästeteenistus jne. Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud.
Teeseadus ei näe üldjuhul ette teeomaniku õigust teed sulgeda. Erandina võib teed sulgeda, kui pinnase sulamise, vihma või muude liiklust mõjutavate tegurite tõttu on tee konstruktsioon nõrgenenud ja liiklus võib teed kahjustada või liigelda on ohtlik.
Sellistel juhtudel võib teeomanik tee või selle osa teatavaks ajaks sulgeda või teel liiklust piirata. Kui maaomanik ei soovi, et võõrad tema erateel sõidaksid, on õige eratee algus tähistada sellekohaste märkide ja teeviitadega vastavalt liiklusseadusele.
Vastavalt veeseadusele on kallasrada avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub kaldavööndis. Vaba kallasrada ei ole aga näiteks nende väikejärvede ääres, mis ei ole määratud avalikuks kasutamiseks. Looduskaitseseaduse § 36 kohaselt on rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal.
Samuti on kohalikud omavalitsused kohustatud üld- ja detailplaneeringuga tagama avalikud juurdepääsuvõimalused kallasrajale.
Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit ja teistel veekogudel 4 meetrit. Suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda 2 meetri laiusel kaldaribal.
Nagu muudel juhtudel, ei tohi ka kallasrada kasutades kahjustada kaldaomaniku vara.
Erandina ei ole vaba kallasrada sadamas, tootmisvee veehaarde vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas, enne asjaõigusseaduse jõustumist õiguspäraselt kallasrajale püstitatud ehitisel, hüdrograafiateenistuse ja seirejaamaehitisel, kalakasvatusehitisel ning hüdroelektrijaama vähimas võimalikus teeninduspiirkonnas.
Sellistel juhtudel peab kallasraja sulgeja kinnise territooriumi tähistama ja võimaldama kinnisest territooriumist möödapääsu, tähistades selle viitadega.
Kariloomade ajamine olgu ohutu
Suvisel ajal võivad lahti pääseda kariloomad, kuid seaduse järgi ei ole maaomanikul õigust tema maale sattunud loomi (ega muud võõrast vara) enda omaks pidada.
Asjaõigusseaduse § 42 näeb ette otsimisõiguse. Kui loom või mõni muu vallasasi (näiteks ka laste mängupall) on sattunud teise isiku valduses olevale kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia.
Kuid maaomanikul on õigus nõuda asja otsimisest ja äraviimisest tekkinud kahju hüvitamist.
Kui on alust eeldada kahju tekkimist (näiteks on loomad kahjustanud vilja või muud vara), on maaomanikul õigus tagatise saamiseni keelduda loa andmisest asja otsida või ära viia.
Keeldumine ei ole lubatud, kui viivitamine on ohtlik. Näiteks võib looma äraviimise keelamine tuua kaasa täiendavaid kahjusid ja sel juhul looma omanik sellise kahju eest vastutada ei saa.
Vastavalt liiklusseadusele tohib kariloomi ajada ainult valgel ajal ja võimalikult tee parempoolse ääre lähedal. Ajajaid peab olema nii palju, et oleks tagatud ohutus ja loomade kooshoidmine. Vajaduse korral tuleb loomad rühmitada.
Kariloomi ei tohi ajada kattega teel ilma teeomaniku (-valdaja) loata, jätta teele järelevalveta, ajada üle raudtee või sõidutee kohas, mis ei ole selleks ette nähtud, või ajada pimedal ajal või halva nähtavuse korral.
Maaomanikul õigus oma valdust kaitsta
Asjaõigusseaduse § 40 kohaselt on iga maaomaniku ja maavaldaja õigused omavoli vastu kaitstud seadusega. Omavoli on kõik, mis toimub maaomaniku maal ilma tema nõusolekuta, on see telkimine, lõkke tegemine, sõit erateel või parkimine eramaal jne. Omavoli vastu saab rakendada sama seaduse §s 41 ette nähtud omaabi.
See tähendab, et oma valdust saab omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire. Jõuga kaitse tähendab ka eramaalt lahkuma sundimist ühel või teisel viisil, kuid seejuures ei tohi ületada hädakaitse piire.
MAIDO PAJO, maaõiguse jurist
