FOTO: Mehe ja rebase vahva sõprus Ruhnus

Ruhnu saarel elab rebasepaar, kellest üks, isane, on nii sõbralik, et võtab inimeselt, keda ta tunneb ja usaldab, käest toitu vastu.

"Panin talle nimeks Räbal," muigab Marten Riisenberg, kelle aastane rebane omale sõbraks valis.

Juhtus see sõbraks saamise lugu sedaviisi: möödunud aasta oktoobris-novembris märkas Marten ühel õhtul oma maja lähedal rebast. Viskas talle toitu ja jäi vaatama, mis juhtub. Loom krabas eine ja lahkus. Kuid ilmus paari päeva pärast taas välja ning hakkaski õhtuti kella 21-22 ajal toidupala järel käima. Mõne aja pärast muutus nii julgeks, et sõi juba käest.

"Ühel hetkel keset talve tõi ta teisegi rebase kaasa. Too aga oli ettevaatlikum, jäi metsaservale passima. Ja sedasi nad käisid kahekesi - kui tahtsid siis tulid, kui ei tahtnud, ei tulnud," tutvustab Riisenberg oma metsikuid sõpru.

Seda, et metsas elav kiskja inimese käest saadavast toidust sõltuvusse jääks, mees ei usu. Mingit kahju loodusele lisatoitmisest tema arvates juhtuda ei saa, lihtsalt vahva sõprus. "See, mida mina neile pakun, on vaid väike maiuspala, ei muud."

Selleks, et rebaste käitumine muutuks, tuleks neid põlvkondade kaupa tehistingimustes kasvatada, ja see pole loodusesõber Marten Riisenbergi eesmärk.

"Olen põhjalikult rebaste käitumist uurinud ja selle kohta üsna palju lugenud. Nad peavad ka kogu aeg, peamiselt lindudele, jahti - õhtuti kuulen hääli."

Rebaste toidulaua katavadki Ruhnus hiired-rotid ja linnud, siile ega muid väiksemaid loomi, keda mandri-rebased küttima harjunud, saarel ei ela.

Aprillis kadus aga üks rebastest paariks nädalaks täiesti ära. Esmalt oli see emane, kes tõenäoliselt poegis, ja seejärel polnud tükk aega silmapiiril isast.

"Võib-olla valvas uru lähedal poegi. Aga see on vaid oletus," räägib Marten.

Üllatuslikult ilmus esimesena tagasi emane rebane, kelle soo reetsid kaugelt vaatamisel piimast pakatavad nisad. Kaks nädalat tagasi tuli uuesti välja ka isane.

Metsas elavad sõbrad tunnevad häält, millega Marten neid kutsub ja tulevad seda kuuldes pea alati kohale.

Kui palju rebaseid Ruhnus üldse elab? "Vähe neid ei ole, aga liiga palju ka ilmselt mitte. Eks loodus reguleerib," räägib Riisenberg.

Jahti pole saarel ammu peetud. Talved on aga viimastel aastatel pehmed olnud ning sündinud kutsikatest suur hulk täisikka jõudnud. Tavaliselt on nii, et kui pesakonnas sünnib kümme kutsikat, siis enamus neist aastaseks ei ela.

Kärntõbe, mis mandril reinuvaderite seas väga levinud, pole Ruhnus samuti märgatud. Isoleeritud asukoha õnn.

Kuidas aga rebased üldse saarele sattusid? "Eks nad kunagi karmide talvedega, kui Liivi laht ära jäätus, üle jää tulid. Läti ranniku Kolka ots on siit ju rebase jaoks kiviga visata, ainult 40 km. Võisid ka Eesti poolt tulla, seegi maa pole liiga pikk."

Ja miks sai julge rebane sellise mitte just väga esindusliku kõlaga nime? "Mul on siin üks metsik kass ka, keda ma toidan. Tema nimi on Rentsel. Need kaks sobivad omavahel hästi kokku," leiab Marten Riisenberg. "Ja no praegu, kui rebane talvekasukat suve oma vastu vahetab, näeb ta pisut räbal välja ka. Justkui nime õigustuseks."

Seda, kaua sõprus rebastega kestab, Marten ei tea. Rebased on need, kes otsustavad.