FOTOD: Kuidas tuneeslased Eestimaad avastasid

Hall ja vihmane eesti suvepäev ja telefon heliseb. Hea tuttav Tuneesiast ütleb parimas eesti keeles, et kuule, meie selle ilmaga küll kaasa ei tule. Kuidas nii, kogu sinu kaasmaalaste grupp Lõuna-Tuneesiast on üliõnnelik selle ilma üle ja entusiastikult reisivalmis?

See veenis ja nii viis meid minu arvates parim bussiliin Eestis LuxExpress Tallinnast Pärnusse. Bussis istusid seega 10 beduiini, kes siniste laiade plisseeseelikute lenneldes, punastes vestides ja tabala –trummide võimsa kõla saatel avasid Kiek in de Köki tornis fotonäituse kõrbeväravaks kutsutud linna argipäevaelust ning lõpetasid oma muljetavaldava esinemisega selle aastase Orient Fetivali.

Nüüd on aeg näidata neile, kes esimest korda Euroopas, ka veidike Eestimaad. Kõigepealt Pärnu rand vihma käes – jaa, naersid beduiinid Saharast, polegi ammu liiva näinud. Aga kombinatsioon sileda horisondini ulatuva veepinnaga oli uus. Sealt edasi oodati neid Seljametsa koduloomusseumisse vanas meiereis. Endine perenaine Laine Järvemäe ja kolm kuud uue perenaise ülesanded üle võtnud Annika Põltsam tutvustasid suure rõõmuga külalistele eesti taluelu, lasid ära arvata tööriistade funktsioone. "Näe, sellised asjad on siin vitriini jõudud," tegid külalised suured silmad, "meie viskame need ära". Mehed istusid siis kangastelgede taha, vajutasid pedaalile ja kudusid mõne triibu muuseumi vaiba sisse.

Peremehe toas tekitasid nõukogude aegsed vormiriided suurt elevust ning mobiiltelefonidesse laekus hulgaliselt pilte erinevates sõjaväeriietes ja mütsides nomaadidest. Ühised pildid kauaaegse muuseumi direktori auks Laine nime kandva pingi juures ja viimased ka kolleegiga Douzist. Abdellatif Belgacem nimelt oli 31 aastat muuseumi direktoris oma loodud väikeses kõrbemuuseumis, kus ta nagu Laine Eestiski tutvustab kohalikku ellu kuuluvaid teadmisi ja tarkusi.

Järgmiseks vastuvõtjaks oli Paikusel imekaunis kohas elav kunstnik Tiina Ojaste. Tiina oli igaks juhuks oma väikesest järvekesest püüdnud kinni suure kala, mille abikaasa Mihkel ära puhastas ning siis tuneeslaste oskusliketesse kätesse andis, kes oskavad ju ka kõrbeliiva lõkketuhast välja võluda valge saia, mida ka näituse fotod tõendavad. Õngedega varustatult seisid beduiinid hallis ilmas järvekese kaldal ja kaugele kostsid rõõmu ja erutushõisked kui konksu otsa hakkas kala – ikkagi esimene kõrbeelaniku elus. Uus kogemus oli ka saun, sinna mindi täisriietes, vaadati suurte silmadega leiliauru ja heideti nalja selle üle, et eurooplane läheb sauna paljalt. Isegi nende endi saunas, hamamis, jääb nii naistele kui meestele selga aluspesu. Et kuumast saunast saab hüpata külma vette ja see võib nauditav olla, tekitas Sahara külalistes tõsist kahtlust. Peale kahe julge ei teinud seega ükski teine grupist saunaga lähemat tutvust. Selle ees kaks vaprat haarasid kätte ka kaseviha ja leidsid, et see oli mõnus kogemus ning ka vihtlemise juures õhku tõusnud kasearoom oli ülihea.

Lõkke ümber liha grillides võeti ka laulud üles, sest nii on see ka Sahara luidete vahel kui ühiselt liha küpsetama minnakse ja fantat ja colat juuakse. Tiina abikaasa muheles, et seda suurt toigast, millega nad lõket kohendasid ja laulude juurde paku peal kõlavalt rütmi lõid, seda tuleb vist nüüd küll alles hoida, sest sellest on saanud ju muusikariist. Üks väga rütmikas laul, mille juurde Tuneesias naised oma läikivaid tumedaid pikki juukseid lennelda lasevad ja mehed kurisevaid ning sisisevaid häälitsusi teevad, see laul oli pühendatud päikesele. Peasõnumiks oli, päike ära jäta meid maha. Laul eesti hinge sügavustest, noogutasid Tiina ja Mihkel halli tevast vaadates. Sahara beduiinid aga leidsid, et see vihmane, hall päev, oli parim päev üldse nende esimesel reisil Eestisse.