FOTOD | Saaremaa nunnad avasid huvilistele tavaliselt varjatud paigad

 (10)
FOTOD | Saaremaa nunnad avasid huvilistele tavaliselt varjatud paigad
Foto: Bianca Mikovitš

Tänavu on avatud talude päevadel lahti ka Püha Eelkäija Skiita Saaremaal ning külastajad on lubatud ka sellistesse kohtadesse, kus argiselt toimetavad vaid õed ise. Esimese paari tunniga saabus sadakond huvilist.

Esimesed külastajad olid kohal poolt tundi enne esimese ringkäigu algust ning nunnade rõõmuks oli tulijate seas väike poiss nimega Johannes, kelle nime kannab ka skiita.

Võõrapärane nimetus skiita tähendab väikest nunnade või munkade kogukonda, mis on sõltuv emakloostrist. Saaremaa skiita emaklooster asub Kreekas.

“Täna näitame ka selliseid kohti, mida tavaliselt külastajatele ei ava,” ütles ema Theofili ringkäiku kirikust alustades ning lisas, et kapsastest ja kaalikatest nad pikalt kedagi kuulama ei sunni ning küsis, kas üldse tahetakse peenramaad näha.

“Kõike tahame näha,” kinnitati kohe.

“See päev on meie jaoks hea võimalus teiega tutvuda, sest me teame hästi eestlaste suurimat hirmu – kellelegi tüliks olla,“ muigas ta. Sestap ei söanda paljud tavapäevadel skiitasse tulla, kuigi huvi selleks oleks. Avatud talude päeval otsustasidki nunnad uksed avada, sest peavad külalislahkust ütlemata oluliseks.

“Üksteist toetades on elatud siin maal üle halvad ajad, miks mitte siis elada heas mõttes üksteist tülitades ka halbadel aegadel,” sõnas ema Theofili.

Mesilat ja aeda näidates rääkis ta lisaks, et kõik kloostris elavad neli õde on linnatüdrukud ning paljugi on tulnud õppida. Nii on tema ise käinud Olustveres mesindust õppimas.

Seotud lood:

“Püüame mesilastega majandada nii, et see meie tegevust toetaks,” tõdes ta, viidates, et nad ei ela annetustest ja ega neid palju tulegi, sest inimestele meeldivad rohkem golfiväljakud kui kloostrid.

“Vanasti elati kloostris nii, et mungad punusid korve, müüsid neid, elasid ise ja aitasid ka teisi. Ka meie anname omatehtut mitte kingituseks, aga õnnistuseks. Aga kui meilt midagi ostate, siis teate, et sellega toetate meie tegevust.”

Pakkuda on kloostri müügiletil mõndagi omatehtut – emakloostrist pärit oliive, isetehtud musta leedri siirupit, mett ning mõndagi veel.

Talviti teevad nunnad käsitööd, maalivad ka ikoone, seda nii endale kui ka tellimuse peale.

Külastajad tundsid kartulimaast enam huvi nunnade igapäevaelu vastu ning uurisid, kuidas näiteks söögitegu käib?

“Ikka nii nagu peres. Teeb see, kellel see paremini välja tuleb,” vastas ema Theofili, lisades, et kloostri fenomen on see, et lõpuks tuleb kõik väga hästi välja.

“Kui muu maailm otsib alati midagi uut ja erakordset, siis kloostris me hindame väga seda, mis meie eel on tehtud ja väärtustame seda. Usume ka, et võime usaldada seda, mis on teistel enne meid hästi välja tulnud. Mõelge, et peres on lastel hea, kui neil on midagi küsida oma õdedelt ja vendadelt ning nad saavad nii abi. Kloostris on see võimalus veel palju laiem, sest ikka on hea, kui oskad ja julged vajadusel abi küsida.”

Nunn Theoterpi ütles, et kui vaatad mesilasi, siis nemadki ei saa üksi midagi tehtud: “Räägime siin ka rohkem, et meie tegime üht või teist. Näeme end ikka ühise perena.”

Kui temalt uuriti, kas kõik võivad saada nunnaks, siis selgitas õde, et põhimõtteliselt küll, kuid kõigile selline elu ei sobi.

“Kui kellelgi on juba lapsed, siis on neil teda vaja. Mõte põgeneda probleemide eest kloostrisse, pole hea, sest põgenedes rahu ei leia.”

Laupäeval ja pühapäeval avavad uksed teisedki huvitavad paigad üle Eesti. Loe lähemalt Maalehe blogist.