FOTOD | Väike-Maarja veerel kogub juba neljandat aastat kuulsust üha täienev skulptuuriaed


Sirje Lippasaar - Väike-Maarja skulptuuriaed
Sirje Lippasaar - Väike-Maarja skulptuuriaed Foto: Sven Arbet

90 aastat pärast Georg Lurichi kaamelite Väike-Maarjas viibimist on eksootiline kõrbelaev Virumaal tagasi.

Te ei usu oma silmi, sest tõesti, Väike-Maarjas seisab kaamel, mis aga ei pärine Buhaara emiirilt, nagu Georg Lurichile kingitu, vaid käsitöömeister Sirje Lippasaare ja ta ema nobedate näppude alt.

Väike-Maarja veerel asuv Sirje Lippasaare ja ta ema, 94aastase Valve Kanna loodud skulptuuriaed on vähemasti sama kuulus kui aleviku keskväljakul asuv Georg Lurichi monument, mille autoriks Amandus Adamson.

Kui aga keskväljaku tunnustaies püsib muutumatuna, siis täieneb Sirje Lippasaare aiataieste kogum Tamsalu tee ääres iga aastaga. Ja väheneb samuti vastavalt sellele, kuidas loodus oma tööd teeb. Ligi poolesaja taiesega aed kogub kuulsust neljandat aastat jutti.

Mälestus Lurichist

Tänavu paelub mitmekümne käsitööna valminud kuju hulgas nii kohalike kui ka möödasõitjate pilku kogukas kaamel koos kaameliajajaga. Küüruline kõrbelaev on taiesena seda olulisem, et Väike-Maarjas Virumaal on kaamelid ka varem viibinud.

ERRi veebis seisab kirjas: „1909. aastal esines Georg Lurich Kaukaasias, kus mehe jõunumbreid oli vaatamas ka Buhhaara emiir, kes lasi kohale tuua kaks oma tugevat kaamelit. Loomad pidid lahti vedama Lurichi rinnale asetatud käed, ent ka nendest käis mehe jõud üle. Lurichi tugevusest vaimustuses olnud emiir kinkis mõlemad kaamelid Lurichile ja loomad saabusid Eestisse 1909. aasta 23. juulil. Tallinnasse jõudes viidi kõrbeloomad esmalt Roosikrantsi tänaval asunud talli.”

Seotud lood:

Jätkab Väike-Maarja muuseumi juhataja Edgar Tammus: „Arvata võib, et 1909. aastal sattusid loomad ka Väike-Maarjasse, sest sellest on rääkinud kohalik elanik Alma Imakaevu oma mälestustes. Väike-Maarjas paigutati loomad Kaarma kõrtsi kuuri, kus nende eest hakkas hoolitsema Villem Ein.

Kaamelite näitamine ja jõudemo toimus Müüriku mõisa aias. Imakaevu meenutas tollest päevast veel seda, et Lurich oli tal kaenla alt kinni võtnud ja üles tõstnud ning põlvele istuma pannud. Olla veel küsinud sedagi, et kas tüdruk kaameli selga ka tahab istuda, kuid naabripoisi lõõpimise peale see julgus kadunud.

Kaamelid kahjuks Eesti talve üle ei elanud. Emane Tio suri poegimisel ja isane Uku järgnes talle peagi.”

Meenutus Aafrikast

Käsitöömeister Sirje Lippasaar mainis, et tema sai kaameli tegemise idee aga hoopis Aafrika reisilt, mitte Lurichi toimetamistest. Sirje kavatseb tulevikuski eksootiliste loomade loomist proovida.

Tänavused kaugeimad skulptuuriaia külalised saabusid Väike-Maarjasse aga Kanadast ja lubasid kindlasti järgmisel suvel tagasi tulla, sest taiesed jätnud neile vapustava mulje.

Tänavust värskendatud kollektsiooni näeb siit.

2016. aasta taiestekogum, kokku kogunisti 37 erinevat, on nähtav aga allpool.