HOMSES MAALEHES | Ingvar Villido õnne valem: tolerantsus teineteise vajaduste suhtes on parim alus kooseluks

Ingvar Villido võiks käed üles tõsta ja rõõmust karjuda – just tema raamat “Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus” troonib raamatupoodide müügiedetabeli kõrgeimal astmel. Aga autor ei naudi oma eduelamust, ta on tõeliselt õnnelik ilma emotsioonideta.

“Mul on kerge olla, sest ma ei koorma end sellega, millega on koormatud paljud teised. Mul pole tegutsemiseks tarvis tujusid, emotsioone,” alustab Ingvar Villido, lükates niiviisi ümber paljude ja paljude elutõe ning -kogemuse.

Villido valem ja sisemise püsivuse alus on näiliselt lihtne: emotsioonide asemel kasutab ta teadvust. Ning teadvus on emotsiooninakkuse vastu immuunne. Kõiksugu tungid ja tormid jätavad ta külmaks.

Muidugi pole pelgalt teadvust kasutades võimalik armuda. Aga miks peakski? Tõsi, armumine on jõuline emotsioon, mis sind mõnikord õnne tippu tõstab, teinekord jälle sügavikku virutab, aga igal juhul läheb ta mööda. Mõnikord lihtsalt, halvemal juhul millegi inetu ja ebameeldivaga asendudes.

Muidugi ei keela Villido kellelgi armuda, kuid miks mitte valida selle asemel hoopis tolerantsus teise inimese seisukohtade ja vajaduste suhtes. “Minu jaoks on tolerantsus teineteise vajaduste suhtes parim kooselu alus,” väidab ta.

Miks on tolerantsus Villido arvates kooselu aluseks hoopis parem kui armumine, sellest loe homsest Maalehest.