Ajakirjanikule vihjati kahtlasest sabast Kunda lähedal Letipea neeme idaküljel ühel kaks nädalat tagasi metsakaitseaktivistidega toimunud kohtumisel. Asi tundus kohe kahtlane, sest selles kohas ei suubu merre ükski jõgi, mis võiks setetega rikastatud ja selle tõttu ka teistsugust värvi vett merre tuua.

Samuti ei ole lähikonnas ühtegi suuremat tööstusettevõtet. Kõige lähemal paikneb saba tekkekohast kümmekond kilomeetrit lääne pool Kunda linna külje all asuv tselluloosi valmistamise toorainet (haavapuidumassi) tootev Estonian Cell.

Asusin asja uurima ja saatisin järelpärimised nii keskkonnaministeeriumisse, keskkonnainspektsiooni, Estonian Celli kui mereseiret teostava TTÜ meresüsteemide instituuti.

Esialgu kehitasid kõik lihtsalt õlgu - kas paranoiast vaevatud ajakirjanik tahab väita, nagu oleks Estonian Cell kaevanud salaja maasse üle kümne kilomeetri pikkuse toru, et oma solgiveest lahti saada.

Seejärel tunnistas Estonian Cell, et heitvett tõepoolest merre juhitakse, aga enam kui kilomeeter viidatud kohast põhja pool, kus vastavalt ettevõttele väljastatud keskkonna kompleksloale asub ka heitveetoru ots. Ja selle toruotsa juurest võetavat ka regulaarselt proove. Analüüsid näitavad, et merre juhitav vesi vastab normidele.

Nüüd, põhjuseid teades, on mõistetav, et analüüsid ei saanudki teistsugused olla, sest suur osa heitveest sattus merre kontrollitud kohast tükk maad eemal. Sealt aga ei taibanud keegi proove võtta. Ja nõnda siis vähemalt eelmise aasta 21. augustist alates.

Siinkohal ei saa märkimata jätta, et ametkondade tegevuse kiirus on vähemalt sellele juhtumile põhjuste otsimisel muljetavaldav. Vähem kui kahe nädalaga on meres nähtava saba põhjus teada, selleks osutus ikkagi Estonian Celli heitveetoru, millesse oli tekkinud mõra. Ja nüüd, nagu öeldakse, asja uuritakse. Lisaks tehti ettevõttele ülesandeks leke kiiresti kõrvaldada.

Mulle tuli siiski mõningase üllatusena, et Estonian Cell üldse midagi merre laseb, sest avalikkusele on ettevõte ennast kuvanud kui äärmiselt loodussõbralikku tootmisüksust, mille korstnatest väljub vaid aur ja tekkivast solgiveest tehakse biogaasi.

Nimelt hakkas paari aasta eest Estonian Celli hoovil tööle Eesti suurim ja võimsaim biogaasijaam. Tegelikkus on selline, et biogaasi tootmiseks kasutatakse tehasest n-ö läbikäinud veest väljasetitatud reoveemuda, ülejäänud heitvesi aga voolab ikkagi merre.

Tõsi, vähemalt praegu pole põhjust kahtlustada, et pärast viimast investeeringut reoveepuhastisse ei vastaks Estonian Celli heitvee väljundi numbrid kompleksloas esitatud normidele. Samas tuleb ettevõtte sellekohast kinnitust siiski kontrollida, sest mõõdetud on ju neid väärtusi pika aja vältel valest kohast.

Eile kutsus Estonian Celli keskkonnajuht Kersti Luzkov mind tehasesse külla, et "põhjalikult selgitada meie reovee puhastusprotsessi ning tehtud uuringuid merevee kvaliteedi osas." Maaleht hoiab sündmuste arengul silma peal ja jagab infot ka lugejatega.