Aladel, kus majandatakse intensiivselt okasmetsi, on suur oht loodusliku mitmekesisuse vähenemiseks. Soomes avaldatud värske uuring keskendus lendoravale, kes on lageraiel põhineva metsamajanduse tõttu kannatavate liikide tüüpiline näide. Euroopa Liidu aladel kohtab lendoravat vaid Soomes ja Eestis.

Seadusandlus kui looduskaitse üks viise

Seadusandlus on loodushoiu üks peamiseid vahendeid. Selleks, et seadused oleksid efektiivsed ning üldtunnustatud, peavad need tuginema teaduslikele tõenditele. Eriti oluline on see keskkonnaalaste õigusaktide puhul nagu Soome looduskaitse- ja metsaseadus, mis reguleerivad ning piiravad erametsade majandamist.

Hiljutine uuring hindas seadusandlikke piiranguid, mille eesmärk on lendorava elupaikade säilitamine. Lendoravad elavad peamiselt vanades metsades, mida ohustab ulatuslik lageraie.

81 erinevas asukohas jälgiti kaheteist aasta jooksul, kui palju esineb neis emaseid lendoravaid. Seejärel võrreldi metsa hulka, mida lendoravad vajavad, sellega, mis jääks alles siis, kui hiljutiste muudatustega seadusandlust järgida.

Võrdlusest tuli välja, et ametlike juhiste järgimine kaitseks lendorava eluks sobivaid alasid vaid väga piiratud mahus, mille tagajärjel oleks emaste lendoravate osakaal äärmiselt madal (alla 5 protsendi). Teiste sõnadega ei suuda praegune looduskaitseseadus ja sellest lähtuvad juhised piisavalt lendoravate elupaiku kaitsta.

Praegused metsamajandusjuhised lendorava elupaikadena kasutusel olevate metsade kohta ei ole teaduslikult põhjendatud ega paranda liigi kaitset mingil mõõdetaval määral.

Uuringu tulemused heidavad valgust erinevustele teaduse ning seadusandluse vahel, mis näivad keskkonnaalastes küsimustes eriti suured.

"Peame tegema palju tööd, et vähendada lõhet teaduse ja poliitika vahel et kindlustada pidevalt muutuvas maailmas bioloogiline mitmekesisus," ütles Andrea Santangeli, Soome loodusloomuuseumi uurija.