Nähti kitsi ja põtru ning ühele kütile tuli rebane päris ligi ja avastas inimese alles siis, kui see tasakesi liigutama hakkas.

Järvamaalt tulnud Aili suutis ajakirjanikuga vestelda aga nii vaikselt ja mõjusal et, et see ei seganud sugugi üht rähni, kes naiste peade kohale end sisse seadis ja trummeldas nii, et puru tuiskas.

Kuigi loomi nähti mitmesuguseid, kütiti päeva lõpuks üks vasikas ja põdrapull. „Neli pluss neli,“ täpsustas üks jahi korraldjatest, MTÜ Eesti Jahinaised juhatuse liige Tene Mäerand. Äraseletatult tähendab see, et põdral olid sarved, mille kummalgi pool on neli haru.

Mujal maailmas, eriti meie põhjanaabrite hulgas pole jahinaine mingi ime, Eestis aga võib jahiselts, kel vähemalt üks naine oma ridades ette näidata, juba üsna uhke olla.

Tõsi, selle harrastusega tegelemine nõuab vaprust, sest mitte kõik ei saa aru, et jahipidamine käib tänapäevase loodushoiu juurde ning karme sõnu kuulevad jahinaised anonüümsetes kommentaariumites rohkem kui küll. Selle vastu saab aga sisemise motivatsiooni ja isikliku säraga ning seda jahinaistel jagub.