Kirikutes on välja otsitud jõululaulud ning inimesed tulevad ja laulavad heal meelel kaasa viise pühast ööst ning ühest roosikesest, mis on tõusnud kesk talve külmal ajal.

Vanavanemad meenutavad oma noorust ja hobusega kirikusse minekut ning enne seda tehtud kuuma sauna. Ja siis kõik need maitsvad toidud ja kingid!

Millised võiksid jõulud olla veel seal, kust nad alguse on saanud?

“Avastasin Facebookis käies täiesti ootamatult, et advendiaeg on käes,” annab teada Võrumaa tüdruk Kadri Vent otse Jeruusalemmast. “Ühtegi päkapikumütsi ega ehitud kuuske siinkandis näinud pole!”

Asi ei ole selles, et Iisraelis oleks kellelgi midagi otseselt jõulude vastu – pole lihtsalt inimesi, kes neid tähistaks nii, nagu on tavaks kristlikes maades. Kuna juutide ega moslemite jaoks pole Jeesus Messias, siis ongi jõululaupäev seal täitsa tavaline tööpäev.

Peavad hoopis teist püha!

Kristlasi ja messiaanlikke juute võib olla Iisraelis ehk paarsada tuhat, mis teeb elanike koguarvust vaid mõne protsendi.

Isegi need 75 000 jõuluturisti, keda tänavu Iisraeli oodatakse, on vaid tilk meres.

Jõulukombeid on endaga kaasa toonud Venemaalt emigreerunud juudid. Nemad on suutnud ületada kohalikus televisioonis lausa uudisekünnise sellega, et müüvad oma poekestes jõulude eel plastist kuuski. Suurt tähelepanu see siiski ei saa, sest ajal mil kristlik maailm teeb veel viimaseid osturetki, tähistab Iisrael valguspüha hanukka’t. See liikuv püha sattus eelmisel aastal jõuludega samale ajale, kuid tänavu tuli pisut varem.

“Hanukka ajal tiirleb kõik hanukka umber, inimesed on rõõmsad, soovivad üksteisele häid pühi ja on liikluses tavapärasest kannatlikumad,” räägib Kadri Vent.

Võit pimeduse üle

Hanukka, teisisõnu templiuuendamise püha, on kaheksapäevane püha, mil tähistatakse valguse võitu pimeduse üle.

Selle märgiks süüdatakse igal õhtul päikese loojudes põlema üks kaheksast küünlast, kuni kõik on lõpuks säramas ja valgus täitnud maa.

“Tänavatele on pandud suured küünlajalad, inimesed seisatavad seal ja rõõmustavad nende üle ning laulavad koos. Küünlajalad on kodudes, akendel ja isegi autode katustel!”

Suurim erinevus on Kadri jaoks aga ostumöllu puudumine, pole ka meile omast toidurallit. Hanukka traditsiooniline maius on moosi täis pressitud ja tuhksuhruga üle raputatud õlikakk, mida süüakse õhtuti küünalde süütamise aegu.

Ent lootust on ka jõuludel.

“Näiteks Jeruusalemma šoti kiriku jõuluteenistusele tuli eelmisel aastal nii palju kohalikku rahvast, et vaimulik tegi esimese asjana neist kantslisse ronides pilti,” räägib Helen Haas.

Tema veetis oma jõulud eelmisel aastal ühes Jeruusalemma supiköögis töötades ning teab rääkida, et noorte hulgas levib uudne komme – süüdatakse hanukka-küünlad, lauldakse jõululaule ning nimetatakse kogu üritust christmukka pühaks.

“Söögu pealegi oma õlipirukaid,” ütlevad aga leplikult tuhanded palverändurid.

Nendel on oma asi ajada ning sellega teevad nad Naatsaretist ja iseäranis Petlemmast jõulude ajal tippsihtkohad. Tänavu oodatakse Petlemma rekordarvu külastajaid, kelle jaoks pannakse Jeruusalemmast Petlemma sõitma eraldi bussid. Tegelikult on seda kaheksa kilomeetri pikkust maad olnud tavaks käia jalgsi. Ja rahvas liigubki katkematu vooluna. Kunagi ei kurda Petlemma inimesed, et tulijaid on liiga palju, igaüks võetakse vastu. Tõsi, öömajad on broneeritud juba suvest peale ning kesköisele missale Kristuse sünnikirikus pileti saamiseks tuleks varem tegutsema hakata.

Petlemm asub Palestiina omavalitsusalal ning sinna sisenemiseks tuleb läbida turva- ja passikontroll. Turistid saavad üldiselt probleemideta liikuda ööpäev ringi.

“Ei, midagi karta küll ei ole, minge kindlasti ja minge julgelt, minge kindlasti,” soovitab Lagle Parek. Temal endal on seljataga 11 Iisraeli külastamist ja kahed jõulud Petlemmas. Nende viimaste osas arvab Lagle Parek, et kahest korrast piisab. Ilmad on siis kehvavõitu ja rahvast palju.

“Esimest korda olin nii Iisrae­lis kui Petlemmas 2001. aastal. Ajad olid ärevad ning me olime nende jõulude ajal Petlemmas ainsad turistid. Linnapea pidas seda nii oluliseks, et tuli ja jõi meiega aastavahetusel ühel katusel šampust!” Lagle Parek sõitis toona kohale ilma igasuguste eelarvamuste ja ootusteta. Siiski sai ka tema oma üllatuse – kui 24. detsembri hommikul ärkas pöörase lärmi peale.

“Trummid, mingid viled, tohutu kisa,” kirjeldab ta. “See oli kohalike skautide marss! Kära oli kohutav!” Lärmi on aga skautidetagi. Üle rahvamassi hõigete kõlavad vastamisi kirikukellad, sekka minarettidelt kõlavad kutsed. Autod tuututavad, rahvas voogab. Hoia alt, kui veel satud peatänavale ajal, mil kirikusse läheb keegi tähtis vaimulik!

Õigupoolest soovitavad mitmed reisiraamatud Petlemmast sel päeval üldse eemale hoida. “Peatänavale oli paigutatud suur apelsin, mis mängis läbilõikavalt in exelsis deo’d, Karjaste väljale minev tee oli nagu laat ja lõpuks tekkis hirm, et meid tallatakse ära,” meenutab ühes reisiliste internetifoorumis Petlemmas käinud naine.

“Jah, midagi sellist me ei oodanud, me ei saanud kiriku peauksele lähedalegi,” lisab teine.

Kuid egas keegi oma kogemust veel seepärast kahetse.

Karjaste väli ja laut

Kuid unelm veeta tähine öö Karjaste väljal?

Huvitaval kombel on ka nii hästi juhtunud, et karjased olid kohas, mis mugavalt on Jeesuse sünnikirikust kümne minuti kaugusel, kasvavad kenasti puud, on väike kirik ning pinke siin ja seal.

Jõulude ajal toimub kirikus üks missa teise järel, inimesed tulevad ja lähevad ning ikka püütakse neile midagi müüa. Vaikset hardushetke leiab selles kirevuses vaid enda seest ning mõned rahvused saavad sellega paremini hakkama. Pole harv, et poolakatest palverändurid toetavad end korraks maha ja võtavad koos preestriga üles ühise laulu.

Või et Venemaalt saabunud tumedais rõivais reisilised on istunud teele ja harutavad seal toidupusaratega.

“Varahommik!” ütleb Lagle Parek resoluutselt. “Parim aeg liikumiseks on varahommik! Minna Sünnikirikusse varajasele missale ja sealt tulles osta kohaliku araablase käest tänavalt tulist kohvi! See on suurepärane!”

Koht, mis palverändureid meena meelitab, on Jeesuse sünnigrott kiriku all, kus hõbetähega on märgitud täpne paik, kus messias ilmale tuli. Niisugused koobastikud on Iisraelis tavalised nagu seegi, et sinna loomi paigutati. Neljandal sajandil rajati nende koobaste peale kirik, mis püsib tänini.

Klantsi siin ei leia

Sünnigrott on pisike koobas, mis kannab aastate paatinat. Väikese altari ees ripuvad paljud lambid, seintel on rasked tekstiilid. Jõulude ajal on sel nagu topeltmagnet küljes ning järjekord ei kao kuidagi. Õhk on palvetajate vaiksest pominast tihe. Õnnelik, kes oma järjekorra suudab ära oodata ning võib suudelda hõbedast tähte.

“Ongi väga hea, et pole uuendatud ja kaasajastatud, siis ta polekski enam mitte midagi väärt!” põrutab Lagle Parek. “Sünnikirikus on käidud kaks tuhat aastat ja see peabki seda välja näitama.” Ka Petlemm on tore, kuigi jõulude ajal on tema õiget nägu raske näha. Ometi on Parek kaugel sellest, et kellelgi minekut maha laita. “Peamine, et inimene läheb reisile mingi sihiga. Isegi kui see ei täitu, leitakse midagi muud põnevat,” arvab ta. Parekil endal juhtus toona, et aega oli plaanitust enam ning ringi vaadates astuti sisse Petlemma Caritase haiglasse.

“Detsember on seal külm ja vihmane. Inimestega rääkides selgus, et nad vajavad sooje riideid, nii et Eestisse tagasi mines korraldasime uute kudumite kogumise ja saatsime need sinna!”

Mine tea, ehk tõmbab keegi veel tänavu Petlemmas mõne eestlase kootud salli või sooja vesti ümber. Kõnnib mööda peatänava saginat kirikusse ning mõtleb, kuidas oleks elada lumisel maal, kus kasvavad kallihinnalised kuused.

Ja kuidas seal maal küll jõule peetakse?

Jah, Püha Maa jõulud ja Eesti jõulud on väliselt erinevad, sisemiselt täpselt ühesugused – ikka oodatakse, et juhtuks midagi head ja sooja.

Lõpuks ongi need pühad alati ja igal pool just nii erilised, nagu keegi neil olla laseb.