„Meri lihtsalt ei ole riigi omandis nii nagu tavaline kinnisasi, mida riik võib lihtsalt üürilepingu alusel kasutusse anda," selgitas Niklus. „Avalikud veekogud kuuluvad riigile avalike hüvedena, mille kasutamist saab riik reguleerida avaliku õiguse vahenditega, nii nagu see toimub ka muude avalike hüvede nagu maavarade, põhjavee, õhu ja raadiosageduste puhul."

Nikluse kinnitusel on meri seega samasugune riigi „omand", nagu maavarad ja metsloomad. „Kui riik tahab, siis võib ta neid avalikke hüvesid kasutusse anda, näiteks väljastada jahilubasid ja soovi korral selle eest ka tasu küsida."

Seega ei vasta tõele ka tasu küsimise võimaluse kaotamine, kinnitas Niklus. „Selleks on vaja lihtsalt kehtestada vastav regulatsioon - ka raadiosagedused ei ole riigi omandis, sellegipoolest küsib riik ringhäälingulubade eest tasu."  

„Arusaam, nagu oleks merepõhi praegu riigi omandis nii nagu iga teine maatükk, on tegelikult lihtsalt kehtivate seaduste ekslik tõlgendus. Seega ei  soovi justiitsministeerium teha mingeid põhimõttelisi ja seninägematuid muudatusi, vaid ainult korrastada mõistete kasutust," sõnas Niklus lõpetuseks.

Nimelt kirjutas Eesti Ekspress, et majandusminister Juhan Parts ja justiitsminister Rein Lang vaidlesid üle aasta selle üle, kas Eesti riik peaks vabatahtlikult loobuma 45 protsendist oma territooriumist.

Tüliõunaks kahe ministri vahel olid riiklikud veekogud: avameri, järved ja jõed. Nende alla jääv ala moodustab üle 38 000 ruutkilomeetri (Eesti maismaa ­territoorium on mõnevõrra üle 45 000 ruutkilomeetri). Lang arvab, et merepõhjad tuleks riigi omandist välja arvata ja teha nad "avalikuks hüveks". Parts polnud nõus.