Kangastelgedest sai koolis hitt
Ardu kooli seitsmenda klassi tüdruk Mari-Liis Mehikas lõikas koos õega nädal aega kaltsust ribasid, nii et käärid punased.
Järgmised kaks nädalat läksid selleks, et ribad kooli kangastelgedel vaibaks kududa – ikka natuke käsitöötundide ajal ja natuke vahetunnis. Ja natuke ka pärast tunde.
Kokku on Mari-Liis kooli telgedel kudunud kolm korralikku vaipa.
Kangastelgede ruum on avatud kogu aeg. Kel mahti, käib vahetunnis pooleli jäänud tööd jätkamas või nokitseb midagi muud teha.
Neile, kel buss väga vara koolimaja juurde jõuab, meeldib samuti hubases käsitööd täis ruumis istuda.
Lapsed juba oskavad
Osadel päevadel tuleb kohale ka teljed üles seada aidanud Selma Peensalu, kes annab tegijatele nõu ja aitab edasi, kui mõni asi on takerdunud.
Lapsed on telgede ja tädi Selma ümber nagu mesilased, isegi poisid tahavad kätt proovida. Ja koovadki oma proovitriibud ära.
“Tädi Selma on meie raudvara, teda me kanname kätel,” ohkab kooli kauaaegne käsitööõpetaja Epp Kevvai südamest.
Tädi Selma muheleb.
“Vanemad inimesed peavad oskusi ja kogemusi edasi andma noortele, kuidas nad muidu õpivad,” arvab ta. Kudumine on talle südamelähedane. Aastaid töötas naine Sindis kangruna ning Ardusse kolis alles pensionipõlves.
Võimalus lastele vanu töövõtteid näidata on tema väitel suur väärtus. Seda enam et vaid vähesed lapsed on väljaspool kooli üldse kangastelgi lähedalt näinud.
Ka Maalehele oma oskusi näidanud kolmest neiust polnud keegi varem kangastelgedega kokku puutunud. Oma peres on nad ainsad, kel kudumisoskus selge.
“Meie koolis meeldib see ikka enamikule,” ütleb kaheksanda klassi tüdruk Krit Lossmann. Tema ja ta klassiõde Hedi-Kai Ridala on mõlemad kudunud kaks vaipa.
Tüdrukute meelest on see üsna kerge, ning kui asi kord juba selge, siis naljalt enam ei unune. Ainult natuke püsivust peab olema.
Kõige esimese vaiba kudus kool ühiselt, iga osaline tegi paar triipu oma valitud värvide ja materjaliga. Direktor Tiiu Lõoke muretses esialgu, et mis sellest välja tuleb, võib-olla saab vaip väga tume ja sünge. Ise kasutas ta kooli värve – kollast ja punast.
“Ja nagu näete, kogu vaip on rõõmsavärviline,” näitab ta uhkusega nüüd fuajees rippuvat tööd. Iga triibu juures on ka tegija nimi.
Direktori kinnitusel on kangasteljepisik suure kiirusega levinud. Ennem tuleb lapsi tagasi hoida, kui et sundida.
Teljed tulid lausa ise
“Üks esimese klassi tüdruk hakkas lausa nutma, kui selgus, et ta on telgede taga istumiseks veel nii väike, et jalad ei ulatu tallalaudadeni!”
Ent kuidas Ardu kool üldse sellise kangastelgede klassi on saanud?
Millegipärast projekteeriti Ardu põhikooli hoonesse omal ajal baariruum koos sisustusega – baarilett, toolid. Täisvärk.
Direktor Lõoke kehitab sellise asja peale õlgu. Paljugi mis kolhoosiajal välja mõeldi!
Pikerguse ja veidra mööbliga ruumiga polnud siiski suurt midagi peale hakata seni, kuni kahe aasta eest pakuti koolile kangastelgi.
Direktori meelest oli see suurepärane mõte. Teljed võeti tänuga vastu ning käsitöömeistrid paluti nõu ja jõuga appi.
Asi läks käima nii hästi, et praeguseks on olemas kolmed suured ja ühed väikesed teljed.
“Direktor on meil teoinimene. Kui midagi ära teha, siis ikka kiiresti ja hooga,” ütleb Epp Kevvai. Tema meelest on kangastelgede klass üks ütlemata suur väärtus ja teeb õpilaste elu kõvasti rikkamaks. “Lastel on siin kogu aeg tegemist. Nad ei lahuta lihtsalt meelt, siit võetakse ikkagi korralikud vaibad maha, mis lähevad kingituseks ja ka müügiks,” toob ta välja.
Ardu kooli lastel ei ole ka muret taipamisega, mis on lõimelõng või mis koelõng, kõik siinsamas silma ees. Ka oskavad nad juba märgata, millise hinna ja kvaliteediga sellised vaibad mujal müügis on. Siit tuleb ka oskus hinnata käsitöö tegelikku väärtust.
Kust käima pannakse?
Tädi Selma meelest on laste huvi väga vahva.
“Poisid olid ka väga toredad. Nemad olid eriti siis ninapidi juures, kui telgede ülespanek oli, muudkui uurisid, et kuidas see masin siis lõpuks ikka käima pannakse,” muheleb ta.
Laste õpetamise kõrvalt jõuab tädi Selma ka ise üht-teist ära teha – praegu on käsil kate õpetajatetoa nurgadiivani tarbeks.
Uue diivani jaoks pole koolil raha, nii peab uus kate mööblitüki värskendamisega toime tulema. Ja miks ei võikski see tulla kooli kangastelgede klassist.
“Taaskasutuse musternäide,” kinnitab Kevvai. “Kõik see, mis praegu ilusa käsitööna kodusid ehtima läheb, oleks ju muidu kaltsuna prügikotis. Lapsed saavad hea kogemuse, kuidas riietele uus elu anda ning samuti õpivad valima ja sobitama värve.”
Lisaks on käsitööõpetaja meelest ülimalt oluline, et lapsed ise tahavad teha, katsetada ja proovida. “See on omanäoline ja isikupärane, annab julgust millegi uuega alustada,” loetleb Kevvai. “Mina usun, et need lapsed, kellel on selline kangastelgedel töötamise kogemus, on palju rikkamad kui need, kel seda võimalust pole!”
Tüdrukud, omakootud vaibad kaenlas, muudkui noogutavad õpetaja jutu peale. Rikas olla on tore!
