Vastab vandeadvokaat Ivo Mahhov:

Kui ema tõesti kinkida soovis, näiteks abistamise eest, siis oli see tema õigus. Maja (kinnistu) kinkimise tõestab notar.

Oma töökohustusena kontrollib ta muu hulgas ka seda, kas kinkija tõesti kinkida soovib ning kas ta saab aru oma tegude tähendusest ja tagajärgedest. Eeldatavalt on kinge kehtiv ning ema surm ei ole tühistamise ega vaidlustamise põhjuseks.

Lisaks kinkele oli emal vaba voli teha testament ükskõik kelle kasuks. Kinkeleping erineb testamendist eelkõige selle poolest, et kingitav vara läheb kingisaajale üle kohe kinkija eluajal, pärandatav vara aga alles pärast omaniku surma. Kinkelepingut kui kahepoolset tehingut kinkija niisama lihtsalt üksinda muuta ega tühistada ei saa, testmenti kui ühepoolset tehingut saab testaator aga pärijalt luba küsimata alati ümber teha.

Ema õigust vara võõrale pärandada võib piirata pärimisseaduse § 104, mille kohaselt lapsel on õigus sundosale, kui emal oli kohustus teda ülal pidada.

Kui te aga ülalpidamist ei vaja, ei takista ema miski tegemast abistava naabri kasuks lisaks kinkele ka testament. Selles mõttes annab Eesti pärimisõigus, sarnaselt Anglo-Ameerika õigusega, testamendi tegijale suurema testeerimisvabaduse kui näiteks kontinentaal- või Põhja-Euroopa maade õigus.

Nimelt, Saksa õiguses võib lapse pärandiosa küll vähendada poole võrra, kuid erinevalt meie seadustest ei saa teda kunagi päris ilma jätta. Isegi mitte siis, kui ta abi ei vajagi.

Mõlemal süsteemil on oma plussid ja miinused. Saksa sotsiaalteadlased väidavad, et nende kohustuslik sundosa seob perekonda rohkem. Samas piirab see pärandajat ning sunnib teda oma vara käsutamiseks otsima kõrvalteid.