Rannikualadelt, Saaremaalt ning Piirissaarelt kaugemal on šaakali viibimine kinnitamata. Linnade lähedal võiks looma kohata pigem Lihulas, mille ümbruse märjad alad peaksid šaakalile meeldima. „Pilti oleks vaja. Muidu jäävadki asjad juttude tasemele,” ütleb keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil. “Kindlaid fakte pole.”

„Üldiselt on ta kõigesööja ja talle võiks meeldida tagahoovides toitu otsida küll.” Männil räägib, et kuna inimesed nii hästi šaakalit ei tunne, siis aetakse looma segi rebaste või kährikutega.

Šaakalid on end kindlalt sisse seadnud Lääne-Eestis. Läänemaal ja Pärnumaal on alates jahihooaja algusest septembris kokku jahitud kaks šaakalit. Eelmisel aastal kütiti üle 30 looma. Suuremaks jahipidamiseks oodatakse talve ja lund.

Läänemaa jahindusklubi juhatuse esimees Aarne Taal rääkis, et kohalikud jahimehed pole veel leidnud sobivaimat viisi šaakalite küttimiseks. Plaanitakse jahikoerte väljaõpet, mis nõuab teistsugust õpetust kui teiste metsloomade puhul.

„Asi on ikka väga tõsine. On nähtud seda, kuidas metskits jookseb eest ära ja kolm šaakalit järel,” rääkis Taal. „Lehmadel on saba ja kintse ära näritud. Samuti tekitatakse kahju koduloomadele.”

Šaakalijaht algas 1. septembril ning kestab veebruari lõpuni. Tavaliselt algab šaakalijaht novembris, aga sel aastal toodi jahi algus kaks kuud varasemaks, kuna šaakalite arvukus tõuseb järjest.

Kuidas teha kõige parmini vahet šaakalil ja rebasel?

Tuleb meeles pidada, et sarnasus rebasega on suur, kuid rebase esikäpad ja kõrvad on eest tumedad, šaakalil mitte. Ka šaakali saba on lühem ning täiskasvanud loom suurem.