Kavandatav superpuidutööstus peab kergitama majandust ligi 1,4%

 (13)
Margus Kohava ja Aadu Polli
Margus Kohava (vasakul) ja Aadu Polli kinnitavad, et kallile maksumusele vaatamata oleks puidurafineerimise tehas tõhus majandusarengu vedur, sest väärindaks praegu riigist välja minevat puidutooret.Foto: Rauno Volmar

Metsatööstuses teada-tuntud nägudest koosnev investorite grupp soovib astuda siinmail enneolematu sammu ja rajada Eestisse miljard eurot maksva puidu biorafineerimise tehase, kus pole võõras ka nanotehnoloogia.

Supertööstuse rajamise kavatsuse elluviimiseks on loodud ettevõte nimega Est-For Invest, projekti veavad selle juhatuse liikmed – teenekas puidutööstur Margus Kohava ja Sylvesteri ühe endise omaniku Mati Polli poeg Aadu Polli. Muide, just Mati Polli kuulub ka koos Jüri Külviku, Aimar Varula, Tiit Nilsoni ja teistega nimetatud investorite seltskonda, kes lubavad esialgu oma kulu ja kirjadega rahastada tehase rajamise uuringuetappi. Viimane peaks vältama paar-kolm aastat.

Puidurafineerimise tehase rajamise plaani tutvustaval esitlusel ekraanile manatud numbrid on muidugi grandioossed – maksumus miljard eurot, tootmisvõimus 700 000 tunni tselluloosi või teisi produkte aastas, toorainevajadus kolm miljonit tm paberipuitu, hakkpuitu või muud biomassi aastas, kuni 900 uut töökohta, taastuvenergia tootmise kasv kuni 45%, SKP kasv 1,1–1,4% jmt.

Kõige selle juurde tõdeb Margus Kohava, et tegemist on siiski vaid kavatsusega selline tehas Eestisse rajada ning tunnistab, et edasine sõltub juba paljudest asjaoludest, neist esikohal, ja ehk määrvagi tähtsusega keskkonnamõju, ning neid aspekte pole töögrupp praegu veel lõpuni läbi mõelnud.

Seotud lood:

Sestap ei saa Kohava ja Polli veel midagi täpselt öelda tehase võimaliku asukoha, investorite päritolu, sotsiaalsete mõjude ega konkreetse tehnoloogia kohta. Samuti ei soovita kommenteerida, kuivõrd võimalik võiks üldse olla sellise superettevõtte jäämine kodumaiste omanike kätte.

Küll kinnitab Kohava, et tehas tahetakse rajada tehnika viimase sõna järgi võimalikult vähe keskkonda koormavana, kasutades parimat võimalikku tehnikat. Sel põhjusel kutsub ta üles ka teadusasutusi projektiga ühinema.

Ülimoodsat, aga samas ka ülikallist tehast rajama ärgitas mehi asjaolu, et Eestist veetakse igal aastal piiri taha kaks miljonit tihumeetrit paberipuitu ja miljon tihu hakkpuitu, mis on just see toorainekogus, mida kavandatav puidurafineerimise tehas aastas vajaks.

„Asjaolu, et Eesti on tooraine eksportija ja see väärindatakse Skandinaavias, kriibib hinge,“ tunnistab Margus Kohava. „Tehas võimaldaks selle tooraine kodumaal ära kasutada. Loomulikult ei saa me kätte seda kogust tervenisti, aga puitu võib tuua ka näiteks Põhja-Lätist.“

Aadu Polli märgib, et kolme miljoni tihumeetri puidu ümbertöötlemine tselluloosiks ja muudeks toodeteks just kohalikus tehases annaks sellele 210–270 miljonit eurot lisandväärtust ning kergitaks praeguse ekspordi väärtust neli-viis korda.

„Asja mõte on selles, et muutuda toorainet eksportivast riigist kõrgema väärtusega toodangut eksportivaks riigiks,“ selgitab ta. „Lisaks paarisajale tehasetöökohale annaks see kaudselt juurde umbes 700 töökohta, sellisest tehasest võidaksid ennekõike 104 000 Eesti leibkonnast metsaomanikku ja läbi riigimetsa kõik Eesti inimesed.“

Pärast uuringuperioodi saab hakata vaatama investorite järele. Sellise investeeringusumma kokkusaamiseks on Polli sõnul tarvis kaasata ilmselgelt rahvusvaheline pankade konsortsium, leida strateegiline investor ning vajadusel ka finantsinvestor. Seejärel saab hakata ehitama, töötajaid värbama ja neid välja koolitama.

Kõik see võtab aega, nõnda on kõige varasem ja optimistlikum tärmin, mil miljardiinvesteeringu korstnast võiks hakata auru tulema, aasta 2022.