Keelumärkide metsa taga terendab kutsuvalt kallasrada
Eelmisel nädalal tekkis tüli maaomaniku ja noore kalamehe vahel Elva jõe ääres. Kalastama läinud poisi ema Lea Saar ütles, et tegu on kestvama probleemiga, mis otsapidi keskkonnainspektsiooni jõudnud.
“Enne oli see laste üks lemmikujumiskohti, aga uus omanik muutis kaldajoont ning nüüd on kallasrada nii järsu kaldega, et seal jalutada küll ei saa. Lisaks ehitas ta raja ette tara, millesse keskkonnainspektsiooni ettekirjutuse peale värava tegi, aga nii, et kallasrajale pääsemiseks tuleb nüüd üle tema krundi minna,” selgitas Saar.
Õng puruks
Eelmisel nädalal jõel oma uhiuut lendõnge proovinud Lea Saare poeg Martin sattus maaomanik Mihkel Päärdega tülli ja Päärde võttis õnge enda kätte. Seetõttu sai püügivahend nii palju viga, et püüda sellega pole enam võimalik ning pere tegi asja kohta politseisse avalduse.
Lea Saare sõnul pole asi lõhutud õnges, vaid maaomaniku käitumises. “Tema eesmärk on, et inimesed majatagust kallasrada ei kasutaks ning oma tegevusega üritab ta jalutajaid sealt eemale tõrjuda,” sõnas Saar.
Mihkel Päärde ei eitagi, et ta oma krundi parema meelega suletuna hoiaks. “Kallasrada on neli meetrit, aga inimesed käituvad nii, nagu oleks nende oma kogu õu,” märkis ta. “Rahvas tuleb lõõgastuma ja loodust nautima, maaomanikule jääb rõõm nende järelt koristada!”
Lea Saar on Lõuna-Eesti kalastusklubi juhatuse liige ja teab hästi, et konfliktid kalameeste ja maaomanike vahel on tavalised. “On juhtumeid, kus maaomanik hoiab koeri lahti või siis on kallasrajale pääs muudetud peaaegu võimatuks,” ütles ta.
Maaomanikke mõistes on kalastusklubi omalt poolt ärgitanud kalamehi hoidma puhtust ja korda, et vastasseisu tekkimist vältida.
“Kallasrada sulgeda või sellel liiklejaid kimbutada pole aga kellelgi õigust,” rõhutas Saar.
Probleem tekib ka asjaolust, et veeseadus lubab küll inimestel matkata, joosta ja jalutada kallasrajal, kuid ei reguleeri seda, kuidas sinna saab. Vee poolt kitsendusi pole, küll aga tekib raskusi maalt lähenemisega.
Näiteks Läänemaal kulgev Romantiline Rannatee meelitab turiste kaunite piltidega jalutuskäikudest mere ääres, kuid tegelikult on piirkonnas vaid üksikud ametlikud või juurdepääsupiiranguta rannad ning seda Virtsust Pärnuni välja.
Enamik mere äärde viivaid teid ja radu lõpevad läbipääsu keelavate siltidega, millest osad lubavad teed kasutada vaid maaomaniku loal, sealjuures omaniku nime ja telefoni avaldamata.
Romantilisel Rannateel asuval Varbla vallal on merepiiri 30 kilomeetrit ja vaid üks hea ligipääsuga avalik rand.
Vallavanem Sivar Tõnisson ütleb, et probleem sai alguse maade erastamisest ning tegelikult tulnuks juba siis mõelda sellele, kuidas inimesed edaspidi mere äärde hakkavad pääsema.
“Toona tagastatud maid on praeguseks väiksemate tükkidena edasi müüdud, maaomanike arv on kasvanud ning see teeb mere ääres liikumise üha raskemaks,” tõdes ta. Inimesed on ostnud kallilt suvila ega taha nüüd, et teised, kes midagi pole maksnud, seda ala kuidagi kasutaksid.
Varbla vald on mõelnud edaspidi sõlmida kokkuleppeid mere ääres asuvate majutusasutustega ning aidata neil randa korras hoida, kui rahvas selle eest vabalt randa pääseks. “Mina ei tea, miks eestlased ei taha teisi eestlasi mere äärde lubada, eks need piirid on kõige rohkem inimeste peas,” arvas Tõnisson.
“Probleem kipub tekkima sellest, et tahetakse randa saada autoga, aga see pole maaomanikele vastuvõetav,” tõi ta välja.
Maaomanik ei tohi keelata
Olukorra muudavad keeruliseks igat masti eramaad tähistavad sildid, mida inimesed valmistavad ise või ostavad, kust saavad. “Siin peaks riik välja töötama regulatsiooni, mis ühtlustaks kõik sildid ja teeks need üheselt mõistetavaks nii meie inimestele kui välisturistidele,” lausus Tõnisson.
Probleem ise on mere ääres elavale Tõnissonile hästi tuttav. Eramaa silti pole ta siiski oma maale üles pannud. “Mul pole midagi selle vastu, kui inimesed jätavad autod maha ja lähevad mu valdustest jalgsi randa. Kui maaomanikud ja puhkajad suhtuvad üksteisesse respektiga, teeb see olukorra kindlasti paremaks,” sõnas ta.
Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul ütles, et kallasraja üldine põhimõte on sätestatud looduskaitseseaduse paragrahviga 36, mis ütleb, et rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajale.
“Asjaõigusseaduse paragrahvi 161 lõige 1 kohaselt peab veekogu kaldaomanik jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks, ja lõige 2 kohaselt võib igaüks kallasrada kasutada veekogu ääres liikumiseks ja viibimiseks, kalastamiseks ning veesõidukite randumiseks,” selgitas Tuul.
Seega ei ole maaomanikul ja -valdajal õigust keelata kallasrajale tulekut ei veekogult ega naaberkinnistult. Puhkajad peavad aga arvestama sellega, et igale poole autoga sõita ei ole lubatud. Nii on keelatud mootorsõidukiga sõitmine mererannas ning jõe või järve kaldal väljaspool selleks ette nähtud teid. Väljaspool ametlikku teed kehtib Läänemerele ja suurematele järvedele piiranguvöönd ulatusega 200 meetrit, kus nagunii ei tohi mootorsõidukiga liigelda.
Seega ei peaks pahandama, kui rannateel tuleb ette eramaad tähistav silt – mere äärde sõitmine oleks nagunii seaduserikkumine.
Kas telkida võib?
Eramaal võib viibida päikesetõusust päikeseloojanguni, ent kallasrajal võib viibida ka pärast päikeseloojangut, kui sellega ei kahjustata maaomaniku huve. Mismoodi on aga kallasrajal telkimisega?
“Veeseaduse järgi on kallasraja laius laevatatavatel veekogudel 10 meetrit ja teistel veekogudel 4 meetrit ehk siis tegu on üsna kitsa kaldaribaga, mis asub veepiiril, nii et telkimine sellel on üpris küsitav,” sõnas Tuul.
Kallasrajal telkimisel tuleb tema sõnul jälgida, et sellega ei takistataks teisi veekogu kaldal liikujaid. Kaitsealadel on telkimine väljaspool selleks ette nähtud ja tähistamata kohti keelatud.
Omaette lugu on väikeste veekogudega, mis ei ole avalikus kasutuses ning asuvad täiesti eramaal. Seal ei ole ka avalikku kallasrada ja veekogu ääres viibimine võib toimuda vaid omaniku nõusolekul.
KUS VÕIB KÄIA
Kallasrada ja eramaa
- Kallasrada on kaldariba avaliku veekogu
ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone
ja kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba.
- Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel 4 meetrit, ja suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba, mida mööda võib vabalt ja takistamatult veekogu ääres liikuda.
- Rannal või kaldal asuva kinnisasja valdajal on
kohustus tagada inimestele ja loomadele vaba läbipääs kallasrajale veeseaduse tähenduses.
- Eramaal võib liikuda päikesetõusust loojanguni, kui sellega ei tekitata kahju maaomanikule või -valdajale. Kui eramaa on tarastatud või liikumist keelava tähistusega, on selle läbimiseks vajalik omaniku luba. Ainult karjamaa tarastamiseks ehitatud lihtsat karjaaeda ja varisenud aeda piirdeks ei loeta.
Allikas: veeseadus, asjaõigusseadus, looduskaitseseadus
