Kes astub Ants Paju künnivakku?
Mida üks mees suutis korda saata, see võib hiljem ka paljudele üle jõu käia.
Nii kardab Põltsamaa juhtkond, täpsemalt linnapea Jaan Aiaots, et linn ei tule pargi hooldamisega vääriliselt toime.
Väikelinnas on ju ühtekokku suisa neli parki. Ja neile kuluv raha pole väike.
Linna kulud Sõpruse pargi hooldamisele on olnud kolm-neli tuhat eurot aastas. Aga park vajab hädapärase niitmise kõrval ka arendamist.
Sõpruse pargi alune maa on praegu riigi omandis, kinnistuna see vormistatud ei ole. Siit lähtudes leiab linn, et park võiks riigi mureks jäädagi.
“Tegime maavanemale ettepaneku, et see maa võikski riigi omandisse ning hallata jääda,” selgitab Aiaots Põltsamaa seisukohta.
Linn annaks pargi RMK-le
Haldajaks võiks keskkonnaministeerium määrata Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK).
“Kui park läheks RMK kätte, tuleks sealt oskusteavet pargi arendamiseks, linnal aga väheneksid kulutused,” leiab Aiaots.
Põltsamaa taotlus jättagi pargialune maa riigile pole Jõgeva maavalitsusest edasi jõudnud. Keskkonnaministeeriumis ollakse avalike suhete osakonna juhataja Pavel Ivanovi kinnitusel aga pigem seda meelt, et park võiks edaspidigi kuuluda linnale.
“Kui linnal aga ei jätku pargi jaoks raha, võiksid nad taotlusega pöörduda Keskkonnainvesteeringute Keskuse poole,” juhatab Ivanov.
Praegu käib asi nii: pargi haldamiseks on linn loonud 100% linna osalusega sihtasutuse Põltsamaa Sõpruse Park, mida veab Tiit Kulu.
Olemas on ka tegevuskava aastani 2018. “Vaja on paigaldada viidad Tallinna–Tartu maantee äärde, koostada kujundusprojekt, trükkida infovoldikuid, luua koduleht,” loetleb Kulu olulisemaid tegevusi.
Samas on teada, et arenduseks raha ei ole. Ega paista ka.
Põltsamaa linna aukodanik Endel Kiisk, kes pargi alguspäevil aitas kohaliku EPT juhatajana ettevõtmisele kaasa tehnikaga, pakub üht lihtsat lahendust.
“Siia oleks vaja lausa pargivahti, kes pidevalt toimetaks,” peab Kiisk hädavajalikuks.
Olla võiks ka muuseum
Ka võiks pargi veerel tühjana seisvast kunagisest metskonna majast saada külastuskeskuse koos muuseumiga, austusavaldusega Pajule tema elutöö eest.
Üks võimalus on kaasata Ants Paju sõbrad ja muud pargi toetajad. Aga kuidas nad ühe mütsi alla saada?
Ka Paju pere ei saa lubada, et nende roll pargi puhul väga suur oleks. “Ei ole mõeldav, et meie perekond võiks olla see vedav jõud,” räägib Maalehele Ants Paju tütar Angela Rehi.
Rehi sõnul ei ole pere leina-aastal suutnud pargi tulevikule palju mõelda. Küll on koos vend Andresega otsustatud, et muruniitmine jääb tänavu pere korraldada ja kanda.
“Edasine soov, mis võtab ehk mõne aasta aega, on isa elusuuruses pronksskulptuuri püstitamine parki,” jätkab tütar.
Sel laupäeval oodatakse Sõpruse parki korrastama pooltsada talgulist. Kahjuks on see ühekordne aktsioon.
Paju kunagine kolleeg ja spordikaaslane Tiit Lääne ütleb, et Sõpruse parki oleks vaja leida Antsu-sugune heas mõttes hull, kes teeb tööd südame ja vaba tahtega, mitte kella ega rahaga. Selline, kel üks idee ajab teist taga ja oskab selle külge rakendada ka teisi, arutleb ta.
“Sportlaste poolelt tuleks kindlasti ellu kutsuda Ants Paju auhinnavõistlus, mis meeldiks endisele kettaheitjale kõige enam,” jätkab Lääne.
Koht olümpiavandeks
Olümpiakomiteel tasuks Lääne arvates mõelda võimalusele hakata kasutama Sõpruse pargi skulptuuri “Teel Olümposele” Eesti olümpiadelegatsiooni vandeandmise kohana.
“Miks ei võiks seda iga olümpia eel teha sellises ilusas hiies eelmiste medalivõitjate nimede keskel?” küsib ta.
Sõpruse park Põltsamaal
- Noorim neljast Põltsamaa pargist, suurus 7,2 ha, asub Tallinna–Tartu maantee ääres.
- Rajatud spordimehe, ajakirjaniku ja ühiskonnategelase Ants Paju eestvedamisel. Paju sai oma elutöö eest aastal 2006 Põltsamaa linna aukodanikuks.
- Esimene puu istutati 8. mail 1973, nüüdseks puid üle 6000.
- Puid on parki istutanud nimekad Eesti ja välismaa ühiskonna-, kultuuri- ja sporditegelased.
- Esimesena välisriigi presidentidest istutas parki puu Islandi president Olafur Ragnar Grimsson.
- Pargis on mitu graniitskulptuuri, neist tuntuimad Tauno Kangro “Tee Olümposele“ (2004), kus on kivisse raiutud kõigi Eesti olümpiamedalistide nimed, ja maantee äärde jääv, samalt autorilt pärinev “Kalevipoeg kündmas“ (2006).
- Looduskaitse all. Hindamatu ajaloo- ja kultuuriloolise väärtusega.
Allikas: Põltsamaa linnavalitsus, internet
