Kirurginoa asemel saavad vallad köhakomme
Masu on hauganud suure tüki pea kõigi omavalitsuste tuludest ja valanud liiva omavalitsuste arengumootori hammasrataste vahele.
Ka euroinvesteeringute helge lootusega täis puhutud roosa õhupalli sees on auk, kust soe õhk välja visiseb.
Tõsised ümberkorraldused veel tänavu või ka järgmise aasta jooksul tuleksid nii mõnelegi omavalitsusele juba liiga hilja, näitab Riigikontrolli koostatud analüüs.
Mida räägivad vallad ja linnad?
Et selgust saada, kuidas omavalitsused praegu oma ülesannetega hakkama saavad ja kas nad näevad vajadust taotleda riigilt saneerimist, saatis Riigikontroll välja küsitluse, millele vastas 211 omavalitsust.
Kaks omavalitsust kolmest arvab, et tulude äkiline vähenemine on halvendanud nende võimet täita rahalisi kohustusi.
Rohkem kui pooltel juhtudest väljendub see raskustes kaupade ja teenuste eest tasumisel, ligi pooltel juhtudel on esinenud raskusi palkade maksmisel.
40% omavalitsustest näeb, et olukord ohustab mõne tema ülesande täitmist: muuseumi ahjud on täiesti kõlbmatud, talv tuleb, kütta ei saa; koolidel on ettekirjutused ruumide nõuetega vastavusse viimiseks, kuid selleks puudub raha; renoveeritud külakeskusse oleks tarvis palgata perenaine, aga palgaks ei leidu raha — üritused küll korraldatakse, aga koristamas käivad hiljem külanaised.
Traktor aastast 1973
Enamik omavalitsusi leiab, et ei saa enam täita kohustusi teede remondi, tänavavalgustuse, kultuuri ja spordi rahastamisel. Investeeringud jäävad tegemata ja riigimaksude tasumisel tuleb üksikutel ette viivitusi.
Mured on tihti lihtsad ja elulised. Lõik ühest murelikust vastusest: “Vald ei saa lihtsalt kaupu ja töid tellida, sest raha pole. Näiteks vaja oleks uut traktorit ja haakeseadmeid haljastustööde ning teede talihoolduse tarvis, aga liisida ei lubata. Kasutame 1973. aastal valmistatud MTZ-tüüpi traktorit.”
Käitutakse ka sellist elufilosoofiat järgides: “Oleme viinud miinimumini kõikvõimalikud ostud, toetused jm, et vältida võlgnevuste teket.” Tegelik elu näitabki, et just väiksemad omavalitsused sõltuvad ühe ettevõtte loodud töökohtadest ja on siianigi toiminud peost suhu ning nüüd lakkavad järjest neile pandud ülesandeid täitmast.
Sel aastal kavandab riik kõikidele hädas olevatele kohalikele omavalitsustele kokku 15 miljonit krooni toetust raskest finantsolukorrast välja tulemiseks. Seda nimetatakse ka saneerimiseks.
Kui paljud omavalitsused seda tegelikult taotlema hakkavad, selgub lähiajal. Praegu võib aga mõnegi suhtumisest välja lugeda, et pigem ollakse valmis kohapeal elu külmutama kui osa otsustusõigusest ära andma.
Valimise eel püütakse oma halba olukorda kõigiti varjata. Mõne omavalitsuse jaoks juba fataalse haiguse sümptomeid ravitakse ikka veel n-ö köhakommidega.
Analüüs näitab, et 2009. aasta esimene pool on viiele omavalitsusele kuuest toonud rahakotti vähem raha kui eelmise aasta sama aeg. Maksutulu ei vähenenud vaid neljas omavalitsuses.
Enamikul omavalitsustest jäi raha vähemaks viiendiku võrra. Väiksemate, kuni 3000 elanikuga valdade/linnade hulgas on rohkem selliseid, kus maksutulud on vähenenud keskmisest enam.
Pärast meid tulgu või veeuputus
Võta kinni, on see masu või valimisaasta “pärast meid tulgu või veeuputus”-mentaliteet, aga võrreldes läinud aasta esimese poolega, oli tänavu hulga rohkem neid omavalitsusi, kus enam kui pool eelarveaastaks ette nähtud rahast oli keset aastat juba ära kasutatud. Eelmisel aastal oli neid omavalitsusi 15%, tänavu 50% — seega üle kolme korra rohkem.
Arvestades samas tulude laekumise jätkuvalt negatiivset trendi, peaks kavandatavate tulude vähenemisega arvestama veel tubli kolmandik omavalitsusi.
Ka on võrreldes aastataguse ajaga kasvanud nende omavalitsuste arv, kelle kulud ületasid tulusid. Neid on lausa üle kahe korra rohkem (2009. a I poolaasta lõpul 45% ja 2008. a 20% omavalitsustest).
Enamasti on puudujäägi katnud headel aegadel kogutud reservid, mis nüüd kiiresti kokku kuivavad. Seetõttu tõdevad ka omavalitsuste juhid, et 2010. aastaks on reservid otsas ja eelolev aasta tuleb käesolevast hulga raskem.
Elu peab jätkuma ka pärast kriisi
“Pole need omavalitsused nii saamatud midagi, nagu kogu meedia pasundab.
Kui omavalitsustes istuksid lauslollid ja äpud, kas siis oleks ehitatud valla- ja külakeskustesse koole, lasteaedu, ujulaid, staadione, vanurite hooldekodusid, laste mänguväljakuid,” kirjutas Riigikontrollile üks karastunud vallajuht.
Tõesti, mõistlikud valikud ja konservatiivne eelarvepoliitika on sellele vallale loonud kindla jalgealuse ka raskeks ajaks.
Edu kindlustavad tublid elanikud ja nende head töökohad, mis paljude puhul paraku küll ei asu mitte vallas, vaid naaberlinnas.
Omavalitsuste rahastamismudel on seega pragmaatiline: seal, kust hommikul vuravad hästitasustatud töökohtadele tööle tublid inimesed, on ka valla juhil, mida juhtida.
Aga ka taolise valla juht väidab, et “tulude vähendamine viib paratamatult omavalitsuste väljasuretamisele”.
Jõukus on kaldu
Tõsi, riik mõtleb ka vaesemate omavalitsuste tulude järeleaitamisele toetustega, kuid lõhe omavalitsuste võimaluste vahel kasvab jätkuvalt.
Ükskõik milliseid omavalitsuste edukuse või võimekuse näitajaid me ka ei võrdleks, on tulemus Eesti kaardil enamasti ettearvatav — mida rohkem me itta, kagusse või ka lääne poole liigume, seda tumedamaks kõik helge muutub.
Kas nii peabki olema ja peatumatult minema, kas tahamegi, et nii jääb? Millist arengut riik kavandab, sealjuures regionaalsel tasandil? Sest optimistlikust vallavanemast vähem kui 150 kilomeetri kaugusel juhib üht teist valda üks teine vallavanem.
Sellele viimasele vallavanemale ei mahu mõnigi asi hinge.
“Kohalikud omavalitsused saavad riigi raskest finantsseisust aru ja on nõus tulude vähendamisega samas proportsioonis riigiga,” väidab ta. “Praegusel juhul tehti omavalitsustele topelt kärped. Selline otsus lõi kõige valusamalt kõige vaesemaid omavalitsusi. Põlevkivivallad ja Tallinn koos kuldse ringiga võivad naeru pugistada. See neid ei puuduta.”
Demokraatia nagu aukudega juust
Palju omavalitsusjuhid “saavad hakkama” või “tulevad välja” asutusi sulgedes või neil tühikäigul käia lastes, teenuseid piirates ja kultuuri-, spordi- või noorsootöö toetamisest loobudes.
Omavalitsuste reageering olukorrale on olnud eelkõige majandamiskulude ja investeeringute otsustav kärpimine.
Samas on personalikulude kallale mindud vähem kui pooltes omavalitsustes, kuigi mõnel pool on olukord nõudnud ka töökoormuse vähendamist ja palgata puhkusi.
Samas peavad kohalikud omavalitsused suutma ka kriisiaastatel vastu pidada. Pigem on omavalitsuste tugevdamine üks majanduskriisi ületamise võtmeid. On vaja tekitada selle suuruse ja mastaabiga omavalitsused, mis ise hakkama saaksid.
Muidu jäämegi vaid lohutama vallajuhti, kes ajalehes oma tegeliku elu probleemi — valitavasse volikogusse kandideerida soovijaid oli raske leida — on kirjeldanud järgmiselt: “Neidki inimesi tuli kokku kaubelda.”
Vallajuht tunnistas, et kui ta poleks kandidaate ise kutsumas käinud, oleks tahtjaid tulnud vähem kui volikogus kohti.
Kohaliku tasandi demokraatia on Eestis nagu aukudega juust või mobiililevi üheksakümnendate algul — põhja pool ja ümber suurte linnade võimalusi jätkub, mujal on asi hõredam või haigutavad leviaugud.
Kas Eesti elanik ei peaks olema õigustatud lootma, et riik kasutaks hoobasid, mis looksid igal pool Eestis eeldused tugeva omavalitsuse toimimiseks nii, et oleks selge pakutavate teenuste minimaalne tase ja sisu? Et väljaõppinud spetsialistidele oleks kindlustatud piisava koormusega töö ja ametnik ei peaks pidama kriimsilma kõiki üheksat ametit?
Euroraha — kas õlekõrs või kivi kaelas?
Raskel ajal kuuleme lohutuseks ja manitsuseks ikka ja jälle, et euroraha lükkab majandusele hoo sisse ja halvad on need, kes selle jagamise ning kulutamisega aega kaotavad.
Ühe Eesti looduskauni valla juht ohkab, et palju häid plaane jääb ellu viimata, sest omafinantseeringut europrojektide tarbeks pole võtta.
Selliseid näiteid, kus 2008. aastal investeeringukavadega ära jagatud euroraha plaanitakse kasutama hakata alles 2009. aasta lõpus ja/või 2010. aastal, on kümmekond.
Need omavalitsused, kes on laenu võtnud, tulevad euroraha kasutamisega tõenäoliselt toime, kuid laenu teenindamiseks tuleb veel kärpeid teha.
Laenu mitte võtnud vallad ja linnad aga ei suuda ilma kärpeid tegemata omafinantseeringut tagada. Seega tuleb ilmselt valida täiendavate kärbete või euroraha vahel.
Mõnel pool on kärbetetuhinas piiratud mitmesuguste haridus-, spordi- ja kultuuriobjektide tegevust. Samas ei tohi unustada, et ca 200 omavalitsustele kuuluva objekti puhul on endale võetud kohustus neid viie aasta jooksul sihipäraselt kasutada. Kui seda ei suudeta, tuleb arvestada võimalusega, et toetus on vaja tagasi maksta.
Välistada ei saa olukorda, kus eurorahaga korda tehtud välisvalgustuse väljalülitamine, spordikeskuse või muuseumi sulgemine võib kaasa tuua toetuse tagasimaksmise.
Kuni koostöö tegemine on vaid loosung ja iga omavalitsus tahab ilmtingimata eraldi spordikeskust, võime olla kibeda tõdemuse ees, et euroraha ei ole kulutatud jätkusuutlikele projektidele.
Kokkuhoid võib minna hoopis kulukaks
Elu korraldamine riigis, regioonides ning valdades ja linnades on Eesti jätkusuutlikkuse üks põhiküsimusi.
See küsimus tuleb Riigikogul ja valitsusel võtta enda tegevuse eesmärgiks, luua selleks alused õigusloomes, kehtestada tase, millest allapoole langeda ei tohi.
Riigil tuleb tagada rahastamise jätkusuutlikud põhimõtted ning siis koolitada, juhendada ja toetada, et kõik sel viisil toimima hakkaks, nagu Eesti põhiseadusega Eestis elavatele inimestele on lubatud.
AIRI MIKLI on Riigikontrolli kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör
