Kohviku viimne õlekõrs – kui saaks muusika tasuta
“Ei tea, kas ellujäämiseks peame tõesti raadio kinni keerama ja muusikamängimise lõpetama, kuid vaikus ei meeldiks ka külastajatele,” on Tartust veerand tunni tee kaugusel Räpina maantee ääres Melliste külas Käbitare kohvikut pidav Lea Lüpsik murelik.
Juba aastaid nõuavad muusika mängimise eest autori- ja esitustasusid kaks organisatsiooni: Eesti Autorite Ühingu kõrval ka Eesti Esitajate Liit koos Eesti Fonogrammitootjate Ühinguga.
Millestki peab loobuma
“Olen seni igal aastal maksnud, aga nüüd enam ei jõua. Kui jätame aga maksmata, ähvardatakse kuni 50 000kroonise trahviga,” räägib Lea Lüpsik, kes samas ei tahaks ka, et kliendid peaks nagu matustel haudvaikuses sööma.
Sama mure on ka Tartu–Jõhvi maantee ääres Tartu vallas Vedul kõrtsi pidaval Silja Mustal.
“Masu on sööjate hulga nii kokku kuivatanud, et kusagilt ei ole raha võtta raadiomängimise eest maksmiseks,” tunnistab Must.
Mõlemad õdusad söögikohad mahutavad veerandsada külastajat. Ainuüksi autorite ühingule pidid nad mullu maksma raadiomängimise eest autoritasu üle 700 kr kvartalis, aastas seega ligi 3000 krooni ehk 192 eurot.
Sama muusika eest raha nõudvad esitajad ja fonogrammitootjad on lahkemad ning küsivad tasu poole vähem, kuus 7.35 eurot (115 kr), millele lisandub käibemaks.
“Omaette võttes ei ole ju suur kulu, aga kui liita kokku ka muud järjest lisanduvad kohustused ja hinnatõusud, siis ühel päeval ei jõua enam maksta ja peab millestki loobuma,” arutleb Käbitare omanik.
Kohviku algusaegadel oli töötajaid seitse, nüüd koos temaga neli. “Eelmisel aastal ei näinud ma kolm kuud palka, sest kui kitsas käes, siis endale ei maksa,” teatab Lea Lüpsik. Elektri, kütte, vee, pangateenuste ja riigimaksete eest tasumisest ei ole kohvikul ju kuhugi põgeneda.
Kogu selle kitsikuse taustal tundubki Käbitare perenaisele raadiomängimise eest raha võtmine liigne maks.
“Ma ei esitle ju seda muusikat, see on lihtsalt taustaks sööjatele,” väidab Lea Lüpsik ja lisab, et raadiost tuleb ka uudiseid ja ohuteateid, mis kõigile liiklejatele tähtsad teada.
Uudiseid võib lasta
Eesti Esitajate Liidu (EEL) tegevdirektori Urmas Amburi kinnitusel ei ole keegi keelanud raadiost uudiseid või teeolude kohta käivat infot kuulata. Kui seda tahetakse ilmtingimata klientidele pakkuda, tuleks üles panna teler, valida teksti-TV ja hääl maha keerata.
“Tasu maksmise kohustust ei kaasne ka ainult jutusaateid ja uudiseid vahendavast raadiojaamast, kuid sellist, kus ühtegi muusikapala ei kõlaks, on väga raske leida,” tunnistab Ambur.
Autoriõiguse seadus jõustus Eestis 1992 ja sellest saati on nii teose autoritel, esitajatel kui ka fonogrammitootjatel õigus saada tasu, kui ettevõtjad kasutavad nende loomingut oma äritegevuses, klientidele muusika pakkumiseks.
Amburi sõnul ei näe nad tasude maksmisel erilisi probleeme. Tõsi, on olnud üksikuid kohtuasju ja mõni neist, Tallinnas ööklubisid omava OÜ Promenumi oma on jõudnud ka riigikohtuni välja ning firma pidi tasuma muusika kasutamise eest 700 000 kr.
“Enamik on kohtutee alguses mõistnud, et pole mõtet vaielda ja sõlminud meiega muusika kasutamise lepingu,” märgib ta.
Hinnanguliselt kasutab Amburi väitel muusikat ¾ toitlustuse ja teeninduse valdkonna ettevõtjaist, vähem teeninduses. On ka muusika kasutamisest loobunuid.
Ühe näitena toob ta Saaremaa Laevakompanii, kes loobus juba siis, kui vedas reisijaid vanade parvlaevadega.
“Isegi nüüd uute suurte laevade puhul, mis mahutavad kuni 600 reisijat, peaksid nad esitajatele ja fonogrammitootjatele maksma päevas alla ühe euro,” märgib Ambur, osutades, et küsimus ei saa olla kõrges tasus. Pigem ei soovi laevafirma oma reisijatele muusikat pakkuda või televiisorit mängima panna.
Kuna muusika kasutamise eest makstavad tasud on väikesed, siis ei usu ta ka, et nende kaotamisel elu ja surma piiril vaakuvates söögikohtades sellest midagi muutuks.
“Kui olukord on nii hull, et ei suuda töötajatele palkagi maksta, siis tasuta kõlav muusika seda olukorda küll ei päästaks,” on Urmas Ambur veendunud.
Käbitare ajutiselt kinni
Vedul kõrtsi pidav Silja Must püüab kõikvõimalike maksudega siiski veel toime tulla, kuigi mõnikord on kõigest paar-kolm klienti päevas, ent Käbitare perenaine Lea Lüpsik pani päev enne euro tulekut oma kohviku kinni. Vähemalt talvekuudeks. “Talv on kõige raskem, iga väljaminek on valus,” kostab ta.
Tartu–Räpina vahelisel 80km teelõigul kaks teeäärset kohvikut oligi. Ahja grillbaar suleti juba varem, nüüd siis on kinni ka Käbitare kohvik. Loodetavasti ainult kevadeni.
