UK: Oleme 8 aastat Puit Energiaks konverentsi korraldanud. Kas oleme jõudnud momenti, kus me enam n-ö taganttõukamist ei vaja ja kas meil seda energiapuitu üldse jagub?

TT: „Muretsemiseks veel põhjust pole, aga üleliia rõõmustada ei ole ka põhjust. Energiapuidule on koht olemas täna ja tulevikus, küsimus on taasakaalu leidmises. Ma ei tunne praegu ohtu, et tööstuslikku tarbepuitu võiks hakata kütteks kaasutama. Toona sai tooetust 53 €/MWh eest ja olid väga rikkalikud. Tänaseks on elektrituru seadus ringi tehtud ja toetusemäärad on vähemalt kolm korda madalamad. See peaks hirmud maha võtma. Teiseks oskame praegu väga täpselt doseerida, kui palju on taastuvenergiat vaja toota.”

SP: „Protsess on juba käima lükatud jaa ega seda enam peata. Küll võiks keskenduda ennekõike puidujäätmete lankidelt kokkukogumisee ja energiamajandusse suunamisele ja mitte kütta jõujaamu puiduga, mis sobib kellelegi veel tooraineks. Näiteks kui omal ajal Narvas puitu põletati, siis aeti ahju mitte ainult küttepuud, vaid kaa paberipuitu ja hinnad kerkisid väga kõrgele. See pole õige, kui puit läheb ennekõike aahju, selle asemel, et seeda kasutada tööstuses.”

SU: „Looduses peab valitsemaa taasakaal ja ka siin on tasakaalu otsimise koht. Kui puidu kasutamisse teha mingeid anomaaliaid, siis võib sellel olla ettearvamatud tagajärjed. Ma ei saa öelda, et puidu põletamine halb on. Aga mulle ei meeldi see perspektiiv, et kui aastatel 2010–2011, kui Narvas oli puidu põletamine massiline, tekitas see hakkpuidu turul suure hinnatõusu, siis see võib meid ka nüüd ees oodata. Sellega peaks ka edaspidiste sammude juures arvestama”

UK: „Jutt käib 600 000 tm puidust 2020. aastaks. Kas seda ei ole seda liialt palju?”

TT: „Kui selle eesmärgi saavautamiseks tuleb ümarpalki ahju ajada, siis see oleks muidugi rumalus. Toetuse lagi on peamine instrument, mis välistab, et tootjad hakkaksid tegema rumalusi.”

UK: „Toona elas Repo hinnatõusu üle. Kui nüüd toormehinnad taas kerkivad, siis milline on teie plaan?”

SP: „Meie toodangust läheb suur osakaal Põhjamaadesse ekspordiks. Meie jaoks tähendab see seda, et kui meie toote hind turul niikuinii langeb, peame selle vahe kusagilt ära täitma – tarnijate arvelt, töötajate arvelt. Iga sent, mida me peame tooraine eest juurde maksma, tuleb praegu meie endi taskust, sest kliendid ei ole meie toodangu hinnatõusuks valmis. Ma ei pea mõistlikuks olukordaa, kui maberi- ja küttepuit on sisuliselt ühesuguse hinnaga.”

UK: „Milline oleks tooraine ehk siis kütuse hinnatõusu mõju teie ettevõtetele?”

SU: „Tarnijad ei taha praegu sõlmida pikaajalisi lepinguid, mis veel eelmisel ja üle-eelmisel aastal oli tavaline. Kuna kütuse hinnad ei ole selged, võib oodata ikkagi hinnatõusu. Kõik on äraootaval seisukohal, enampakkumistel ei tehta isegi pakkumisi enam. Mida väiksem ettevõte, seda suurem mõju tooraine st. hakkpuidu hinnatõusul oleks. Ja lõppkokkuvõttes läheb see hinnatõus üle tarbija kanda. Sellest Narva suurest katlast on saanud nagu Sõrmuste Isand, kellest kogu energeetikasektori saatus oleneb.”

U.K: „Mida teha, et probleem ei kanduks ühest sektorist teise?”

TT: „Me kipume seda nn tantsu aurukatla ümber üle hindama. Ka üldine nõudluse kasv energiapuidu järgi kergitab hindu, praegu ju pole Narvas veel mingeid toetusskeeme kehtestatud, aga hinnad ikkagi kasvavad. Ma ei usu, et kui kogu Euroopa n-ö energeetikapotti lisandub veel üks tarbija Narvas, et see suuresti kogu pilti ja üldiseid arenguid muudaks.”

UK: „Kuidas tagada, et kõrgema lisandväärtusega tooraineks sobivat puitu ikka ahju ei aetaks?”

TT: „Ma ei usu, et me tahame siis kehtestada lapsehoidjariiki, mida keegi oma puiduga peaks tegema. Toetuse määra laega ja vähempakkumiste süsteemiga saab seda muidugi reguleerida.”

SU: "Kõige muu kõrval peame tagama, et Ida-Virumaa ei muutuks täielikult monofunktsionaalseks piirkonnaks. Loodan, et ministeeriumil on selle vältimiseks oma plaan olemas."

UK: „Kui Euroopa Komisjon on Eestile juba näidanud heitmekoguste osas kollast kaarti, kas siis Euroopa Liidule on piisav, kui hakkame puitu elektritootmiseks kasutama ja vähendama sellega saastekoguseid?”

TT: „Üleöö ei juhtu midagi. Oma plaanide suhtarvudega oleme vägagi ambitsioonikad. Ma usun, et aastal 2030 erineb meie energiapilt tänasega võrreldes väga palju. Meil pole põhjust häbeneda.”

SP: „Meil oleks tarvis kasutusele võtta erinevaid lahendusi, see on selge. Aga ma ei usu, et puidu põletamine Narvas on nüüd see üks ja ainuke võimalus, kaugeltki ei ole see see, mis meid päästaks. Ajutiselt ehk küll, aga tulevikus saab ka puidu põletamine probleemiks.”

SU: „Leian ka, et Eestil on Euroopas taastuvenergia kasutuselevõtu osas hea kuvand. Aga väikestes kohtades leidub arenguid, mida näha ei tahaks. Näiteks Rõuges ja Tudulinnas ja veel siin ja seal on külmutatud investeeringud taastuvenergia kasutuselevõtuks ja pöördutud tagasi gaasiküttele. See on selline signaal, kus tehakse lühiajalise perspektiiviga otsuseid. Lisaks peame jälgima ka seda, et me ise endale kunstlikult hinnatõusu ei kujundaks.”