Kooli tulevad võõras keeles kõnelevad lapsed
Virumaa Teataja kirjutas 11. augustil, et ühes Kunda kortermajas elab nüüd Kreekast saabunud iraagi päritolu perekond – ema-isa ja kolm last. Tüdruk on üheksa-aastane, poisid kuus ja kolm aastat vanad. Pereisa on õppinud elektrikuks ja sellel erialal ka töötanud, pereema olnud kodune.
Kunda ühisgümnaasiumi direktor Tiiu Millistfer: kõige tähtsam, et laps tahab õppida
„Ei tundu, et pagulaslapse koolitulek peaks meid ärevaks tegema või midagi oleks väga teisiti. Laps on hästi positiivse hoiakuga. Ta ise tahab koolis käia ja see on ju kõige tähtsam,” räägib Kunda ühisgümnaasiumi direktor Tiiu Millistfer, kes tuli just perega kohtumast. Pere jättis talle meeldiva ja koostöövalmis mulje. „Tütarlaps tahab väga kooli tulla. Ta tutvus juba oma klassiruumi ja õpetajatega. Ega ta meie lastest eriti erinegi, ses mõttes, et me ei paneks koolipildil teda väga tähelegi,” arvab Millistfer.
Tüdruk on küll varem koolis käinud, aga selle kohta perel mingeid dokumente pole. Praegu määrati ta teise klassi. Millistfer kiidab, et tüdruk oskab eesti keeles juba kahekümneni numbreid lugeda. „Nädala jagu on ta eesti keelt õppinud. Perel käib kolm korda nädalas kodus eesti keele õpetaja, nii et terve pere õpib hoolega. Muidugi tulevad tal ka täiendavad eesti keele tunnid, individuaalne õppekava, ja küll ta läheb.”
Õpetajad on Millistferi hinnangul valmis tüdrukut õpetama ja selleks ettevalmistatud. Koolis on keelekümbluse õpperühmad ja vene kodukeelega lastele õpetatakse eesti keelt nii ehk naa.
„Lõimimise edukuse üle ei saa kurta,” arvab direktor. Koolis on vähemalt neljandik lapsi vene kodukeelega või siis on vanemad üks ühest, teine teisest rahvusest. „Tegeleme lõimimisega kogu aeg. Õpetajad on sellega harjunud ning neil on oma metoodika ja oskused, millega häid tulemusi saavutada. Näiteks olid kolmanda klassi eesti keele tasemetöö tulemused väga head. Pagulaslapse õpetamine on küll natuke teistmoodi töö, aga õpetajad saavad hakkama,” usub Millistfer.
Ka õpetajad olid perega peetud koosolekul ning kõik osapooled hästi meelestatud. Küsimusi perel kooli teemal suurt polnud. „Tugiisik oli neile juba enne piisavalt selgitusi jaganud. Võib-olla nad ei osanud ka küsida. Eks algus ongi katse-eksituse meetodil. Me ei tea kõike, vaid eeldame,” mõtiskleb direktor.
Praegu suhtleb kool perega araabia-inglise keele tõlgi vahendusel, kuniks eesti keel selgeks saab. Väiksemad lapsed on plaanis panna lasteaeda. Millistfer usub, et nemad omandavad eesti keele veel lihtsamalt kui vanem õde.
Merje Leemets, Kiltsi põhikooli direktor:: Peale sealiha söömise pole lastel mingit vahet
Kiltsi põhikoolis alustab Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuses elavatest peredest õppeaastat kaheksa õpilast. Enamik neist on algklassi koolijütsid, kolmega oleme tööd teinud juba eelmisel õppeaastal. Täiesti uus on meie kogemus aga araabiakeelsete lastega. Ühest küljest tekitab see ärevust – kuidas küll nüüd hakkama saada, teisest küljest aga muutub olukord stabiilsemaks – puudub võimalik vahekeel, mis segaks eesti keele õpinguid.
Koolil algab muu kodukeelega õpilastega tegelemisel neljas õppeaasta. Ei saa öelda, et omaksime tohutut kogemuspagasit. Vigu on tehtud üksjagu ja õpetajad on õppinud enda ning kolleegide eksimustest. Samu vigu loomulikult enam ei korda ning tegutseme läbimõeldumalt. Samas on olnud ka õnnestumisi. Lapse keeletase sõltub eelkõige kooli, vanemate ja õpetajate koostööst. Väga meeldiv oli lugeda kooli külalisraamatust eelmisel õppeaastal meie koolis õppinud laste isa südamlikke tänusõnu.
Raske on anda õpetussõnu uutele koolidele, kes pagulaslastega uuest õppeaastast tegelema hakkavad. Iga juhtum on unikaalne ja lähenemine individuaalne. Meie kool on väike ja seetõttu on kogu koolielu iga päev nii-öelda pildil. Suures koolis võib mõni seik märkamata jääda. Meie koolis on uute võõrkeelsete õpilaste tulek kuidagi loomulik. Kui esimene suhtlustasand on saavutatud, siis läheb mänguks, hoolimata keeleoskusest ja usutunnistusest. Minult on küsitud: „Moslemilapsed? Kuidas nende kommetega on?” Pean ausalt ütlema, et peale sealiha mittesöömise pole lastel mingit vahet. Meie moslemilapsed esinesid jõulupeol, käisid maadlemas (ka tütarlaps) ning saavutasid riigi tasandil väga kõrgeid kohti, esindasid kooli maakonna spordivõistlustel ning käitusid igati eakohaselt.
Meie õpetajad on omaks võtnud keelekümbluse seisukohad – eesti keelt saab õpetada ainult eesti keele kaudu. Vahekeele olemasolu ja selle kasutamine pärsib keele arengut. Keelt tuleb õpetada, see ei hakka iseenesest külge. Õpetaja peab uskuma lapse võimesse keelt omandada, õpilased tunnetavad õpetaja kõhklused ja kahtlused kiiresti ära. Ja õpetaja, see maa sool, on ju tolerantne ning õppimisvõimeline. Esimesed paar nädalat kulub kohanemisele nii õpilastel kui ka õpetajatel – ja siis läheb tööks!
Sära silmadesse ja julget pealehakkamist kõikidele alustavatele keelekümblejatele!
Kui palju õpib Eesti koolides rändetaustaga lapsi?
Irene Käosaar, HTM-i üldharidusosakonna juhataja:
Täpsed selle õppeaasta õpilaste andmed selguvad novembris, kuid Eesti koolides õpib ligikaudu 400 rändetaustaga last, nende hulgas nii uussisserännanud kui ka tagasipöördunud. Ümberasustamise ja -paigutamise kaudu saabunud sõjapõgenike perede lastest jätkab või alustab Eestis kooliteed sel õppeaastal seitse õpilast.
