Kotkad pääsesid Vihter­palu metsatulekahjust

Vihterpalu metsatulekahjus hukkus Läänemaa Suursoo sooaladel küll hulgaliselt seal pesitsevate lindude järglasi, ent nende linnuliikide Eesti asurkondadele see ohtu ei kujuta.

Nüüdseks on üle vaadatud ka kotkapesad. Looduskaitsekeskuse Hiiu-Lääne regiooni direktori Kaja Lotmani sõnul on kaljukotka pesapuu juba varem murdunud, mistõttu need linnud praegu Suursoos ei pesitse. Kotkaspetsialistide hinnangul on ka sealsed kalakotkad tänavu, tulekahju tõttu õnneks, pesitsemisest loobunud.

Põhjalikuma hinnangu põlenguala võimalike kaotuste kohta koostas looduskaitsekeskuse Pärnu-Viljandi regiooni asedirektor Agu Lei­vits, kes kasutas selleks 2001. aasta linnuloenduse andmeid. Tolleaegse loenduse aladest jäi nüüd põlengusse 377 hektarit, millel võis kokku pesitseda maksimaalselt 200-250 paari enamasti maaspesitsevaid haudelinde. Neist enamiku moodustasid loendusandmete järgi tavalised värvulised nagu metskiur, sookiur, põldlõoke jt.

Kaitse all olevatest nn tähtsatest liikidest pesitses 2001. aastal sel alal, mis tänavu põles, kuus paari punaselg-õgijaid, üks väikepistrikupaar, vähemalt viis paari tetresid, viis paari rüüte, neli mudatildreid ja väikekoovitajaid, kaks paari sookurgi. Peale selle üks paar mustsaba-viglesid ja üks suurkoovitajaid.

Punaselg-õgijaid tuli Leivitsa hinnangul ilmselt ei puudutanud, kuna nad ei ole veel pesitsemist alustanud. Väikepistrik on arvatavalt viimaste aastate jooksul alalt lahkunud. Tetresid seevastu on Agu Leivitsa sõnul selles piirkonnas kindlasti rohkem kui viis paari.

Kui põlengualadele jäänud ja tules hukkunud lindude hulka võrrelda asurkondade suurusega kogu Eestis, on otsa saanud alla 0,1% järelkasvust. Leivits hindab seda kui väikest mõju asurkondadele, arvestades ka seda, et lindude looduslik järelkasvu suremus enne lennuvõimestumist on tavaliselt kuni 70%.

Samas oli Agu Leivitsa sõnul 2001. aasta loenduse ajal tookord põlemata raba linnukooslus liigirikkam ja suurema asustustihedusega.

Tule kahjusid loomadele looduskaitsekeskus kokku ei arvesta. Suhteliselt kergemini võivad Kaja Lotmani sõnul metsapõlengu üle elada kuklased. Kuklasepesa maa-alustes käikudes on tardunud olekus varuisendid, kes vajadusel hukkunud liigikaaslasi asendavad.

Hukkunud metsloomade kohta ei ole ka Läänemaa keskkonnateenistusse ühtegi teadet jõudnud. "Enamik loomadest jookseb ju vaistlikult põlengusuitsu eest ära," ütles keskkonnateenistuse juhataja Koit Latik. Samas näiteks rebasepojad võivad varjuda ka urgu ja siis sõltub kõik sellest, kui tugevaks tuli paisub.