Kui maa hakkab jalge alt ära libisema

Aprillikuus maeti Lõuna-Ameerikas Colombias üle kolmesaja elaniku. Elusalt, mõne minutiga, mitme meetri paksuse mullakihi alla. Hauakaevajaks olid maalihked.

Geoloogide sõnastuses on “maalihe nähtus, kus settekeha või monoliitsetest kivimitest plokk liigub suure kiirusega mööda kindlat lihkepinda nii, et settekehas endas ei tarvitse muutusi toimudagi” (Eesti Loodus nr 2/3, 2003).

Teiste sõnadega tähendab maalihe suure pinnasetüki järsku libisemist mööda kaldpinda allapoole, ilma et too maakamakas puruneks (muidu kutsutaks seda nähtust varinguks vms). Umbes nii, nagu langeb lumekamakas katuselt kevadise sulailma aegu. (Lihkumine ongi eesti keeles libisemise sünonüüm.)

Maalihetest on tänavu ajakirjanduses alalõpmata juttu – 10. jaanuaril tekitasid 40 aasta tugevaimad paduvihmad Boliivia ja Argentina piiril uputusi, maalihkeid, mis katkestasid Dakari ralli kaheksanda katse, Peruus tappis mudavool 15 inimest ja jättis koduta üle 32 000 elaniku.