Sheldon Robot on ette nähtud meelelahutuseks, ta on programmeeritud pidude ja seminaride jaoks.

Euroopa parlamendi fuajees tutvume aga veel teistegi võimalustega, väikeste raskustega lasevad need end demonstreerida, aga nad tunduvad niigi üsnagi ulmelistena. Seal on roboti demonstreerijal peas sensoritega varustatud võru – oma mõtete abil saab ta niiviisi juhtida drooni, mis siis põrandalt õhku tõuseb. Teisel on sensorid rihma peal, mis on ta käe ümber. Demonstreerija liigutuste järgi reageerib kuul saali põrandal.

Ulmest reaalsusse

50 aastat nähti arvutis mitte midagi muud kui terminali, nüüd ristuvad mitmed arengud lausa tormiliselt ühekorraga: tehnointeligents, wearables`ite (kaasaskantav tehnika) aktsepteerimine, parem keele äratundmine, see kõik aitab kaasa niinimetatud masintundmuse (affective computing) arengule. Masintundmuse all mõistetakse süsteeme ja masinaid, mis interpreteerivad ja simuleerivad inimlikke tundeid. Sarnane kontseptsioon on meile tuntud juba kirjandusest ja filmidest, kui mõelda ainuüksi robotile HAL 9000 või Baymax. Kui vaadata aktuaalseid tulevikutrende, siis kõik näitab seda, et fiktsioonist on saamas reaalsus. Tulevikuuurijad räägivad uuest ökosüsteemist, mis on kasvamas nagu kunagi World Wide Web. Selline ökosüstem vajab uusi reegleid, sest ka tunnetega manipuleerimine saab võimalikuks. See ei pea tähendama, et arvutid nagu Stanley Kubricku HAL 9000 manipulatiivseteks mõrvariteks saavad, aga kui tarkvara tunneb ära milline on tema kasutaja hingeline seisund, võib ta olla nii programmeeritud, et kasutab selle nõrkusehteke ja laseb tasakaalu saamiskes osta näiteks hulga rõivaid. Seega on vaja mõelda ka juriidilistele lahendustele ja vastutusele.

Armas robot

Kuigi ka seminaril mitmeid kordi toonitati,et ei tohi meelest lasta, et tegemist on robotite puhul siiski masinatega, kaldub inimene oma tehniliste abivahenditega siduma emotsioone, astudes suhtesse oma nutitelefoniga ja andes oma tolmuimejale nime. Kui masinad rääkima hakkavad, usuvad inimesed, et tekib suhe. Sarnaseid reaktsioone tekitab robot Pepper, kes ongi valmistatud tunnete ja näoilme äratundmiseks ning oli üheks vaatamisväärsuseks märtsis ka maailma suurimal turismimessil ITB Berliinis, kusjuures ka tema „peremees“ pöördus suheldes Pepperi poole hellitavate sõnaga nagu baby või silitas ta pead.

Kui kiiresti on inimesed valmis kunstlike asju isiksustama, seda näitas Pariisi Musée du quai Branly ekspositsiooniga Persona. Kolmnurkadest ja ringidest moodustatud filmi puhul omistasid vaatajad kujunditele hingelise kvaliteedi, niipea kui vaatajale tundus, et kujundid käituvad mõtestatult. Selline suhtumine tundub olevat kultuurideülene ning tekib igas robotilaboris. Tööstuspsühholoogid hoiatavad, et selline inimlikustamine sisaldab endas ohtu ning seetõttu tõstatus Brüsseli seminaril küsimus roboti definitsiooni järgi, pidades just silmas tulevaste süsteemide läbipõimumist. Selle kõrval arutati robotiõigust, debateeriti robotimaksude ja tööelu tuleviku üle, teemad, mis nõuavad lahendusi, sest Industry 4.0 on digitaalne võrgustik, milles masinad ise enda eest hoolt kannavad ja end juhivad. Tekib olukord, mille kohta ökonoom Warren Bennis veerandsaja aasta eest nalja heitis: „Tuleviku vabrikul on kaks kaastöötajat – mees ja koer. Mees toidab koera ja koer valvab, et mees ei katsuks masinaid“.

Lõputult vaba aega

Fiktsioonist reaalsusse vaadates tekivad järjekordselt uued arutelud töökohtade kadumise ümber. Nii nagu tööstussajandi algusel, kui aur hakkas asendama musklite jõudu ning toimusid kangrute ülestõusud ja 20.sajandil tuli masstoodang tänu konveieriliinile, ning järgnes automatiseerimine. Kolm tööstusrevolutsiooni tõid kaasa muinasjutulise rikastumise. Pro capita sissetulek Lääne- Euroopas kasvas alates 1820 aastast 16 korda, USAs 24. Iga kord tõstatati probleem, et masinad oma võimekuses jätavad homo faberi (töötava inimese) ühel päeval tööta. Kasvava ülekülluse keskel piilus oht vaesumisele. Pilk kirjandusse tundub seda ainult tõendavat. The End of Work (1995), When Work Disappears (1996), The Second Machine Age (2014) ja The Rise of the Robots (2015). Nüüd, neljanda robotite revolutsiooni ajal, ei pääse me enam nii kergelt nagu eelmiste puhul hoiatab briti majandusajaloolane Robert Skidelsky, tehnika hävitab palju rohkem töökohti kui eilse päeva innovatsioon seda teha suutis.

Aruteludes töökohtade osas kaldusid arvamused ka seminaril lahku minevat. IT ja robootika vähendavad töökohti, see on vaieldamatu. Variraportöör Max Andersson Euroopa Parlamendi robootika grupist arvab, et võib tekkida olukord, kus aktuaalseks saab võitlus madalapalgaliste töökohtade ümber, mis viib palgad veelgi allapoole. Rootsis on raporti järgi seoses automatiseerimisega kadunud 10% töökohtadest. Teiste raportite järgi võib 20 aasta pärast olla kadunud 50% töökohtadest, seega seisab sotsiaalse külje pealt poliitika ees suur väljakutse. Keerulisena tundub defineerimine, mida saaks ja tuleks robotite puhul maksustada, seega tuleks arutada võimalusi, näiteks garanteerida kõikidele miinimumsissetulek.

Dr. Rainer Bischoff, maailma ühe juhtiva robootikafirma KUKA tehnika valdkonna juht, rõhutas seminaril, et julgemalt tuleks välja tuua robootika seda külge, mis tulevikus tõstab inimeste elukvaliteeti nii töö- kui eraelus.“Praegu ei saa inimesed veel aru,et robotitest võivad saada abilised ja kolleegid. Tuleb kõrvaldada need teadmised ja hirmud, mida tuntakse filmidest ja USA ja Aasia marketingi kaudu“. Dr. Bischoffi elukeskonna kvaliteedi tõusu ideed toetas oma ettekandes ka Dr. Dirk Lefeber, professor Brüsseli Vabast Ülikoolist, tuues välja, et robotid saavad Euroopa vananevas ühiskonnas kaasa aidata sellele, et inimestel on võimalus kauem iseseisvaks ning omaenda kodudesse jääda. Eriti hoolekandes on robotitest abi, kus nad logistilise tööga vabastavad näiteks õed, kellel on siis rohkem aega patsiendiga suhtlemiseks.

Ainukese kunstnikuna osales seminaril belglanna Alex Verhasest, Ars Electronica 2015 Kuldse Nica auhinna võitja, kes ühendab keskaegsed maalid interaktiivsete elementidega. Kunstnikuna näeb ta ohtu, et pendel on praegu liikumas düstoopse maailma poole, mis võib endaga kaasa tuua külma, puhtalt tehnoloogiat täis elukeskkonna. Jõulisemalt tuleks kaasata hea juhtimise tava, sest praegu näeb Alex liialt suurt kallet turgude poole. Ülioluline on pöörata rohkem tähelepanu laste haridusele, et nende oskused vastaksid internetis pakutavate võimalustega vastutustundikult ümber käia. Viimane aeg on Alexi sõnul tuua pendel jälle tagasi keskele.

Arvutid ja robotid on ühe külje pealt need, kes juba 200 aastat päästavad inimesi igava, kurnava töö käest. Ja iga päevaga muutuvad nad targemaks. Nii suudab malerobot võita maailma parimat maletajat ning IBM superarvuti Watson US-Quizshow Jeopardy näitas inimestest kaasvõitlejale koha kätte. Aga veel võtab veidi aega kuni HAL 9000 järeltuiljad võimu enda kätte haaravad.

Kui meie nutikülmkapp tulevikus oma sensorite ja kaamerate kaudu tunnetab ära, et tema omanik on õnnetu, võib ta talle öelda: oled sa kurb, tule, söö veidi jäätist. Ja siis kustuta oma netflix-konto ja mine jälle inimeste sekka“.

Kus hakkavad robotid inimestega esmajoones konkureerima?

Seminaril jäi kõlama lause, et käes on robotite revolutsiooni aeg. Robotid muudavad maailma ja seega ka tööturgu. Millised on valdkonnad, kus tulevased konkurrendid tööd leiavad ja need, kus nad ilma inimeseta veel hakkama ei saa:

Tööstusrobotid: lennundus, automehaanika, elekter

Nanorobotid: transpordivad ravimeid rakkudesse.

Pakiveorobot: ei julge veel üksi tänavale minna.

Operatsioonirobotid: on täpsemad kui inimkäed

Hoolekanne: saavad logistikas kaasa aidata kui on personalipuudus

Kodurobotid: tolmuimejad, teisi asju tuleb neil veel õppida.

Liiklus: lõpp ummikutele – autonoomselt lendavad droonid – tuleviku taksod?