Kuidas asjad meid valitsevad

Kaasaegse inimelu üks osa on lakkamatu võitlus asjadega, mis tahavad meie ellu tungida. Selles piiramisrõngas toimetulek nõuab julgust ja kavalust.

Inimene vajab enese ümber vaba ruumi. Sellist, mis ei ole täidetud esemetega, pakkidega, kastidega, kappidega, riiulitega. Kõigepealt selleks, et sa ise ja võimalikud külalised pääseksid uksest sisse tulema.

Teiseks seetõttu, et iga ese, mille oled endale soetanud, nõuab enesele teatud tähele­panu.

Asjadel, nagu elavatelgi, on oma elutsükkel.
Teatud aja võib muidugi asjade tähelepanuvajadust lihtsalt ignoreerida. Mõnigi ese püsib kapipõhjas üsna vagusi ja süüa ei küsi. Aga ükskord sa jõuad mõistmisele, et kõik see träni on sul üle pea kasvanud. Isegi kui sa oma arust midagi spetsiaalselt ei kogu, on ikkagi igasugu kola kuhjunud.
Ütlete, viska ära? Muidugi, mingi osa, mis on lootusetult vananenud või katki, ongi likvideeritud. Ent mitme juhtme puhul kerkib mõte, et järsku läheb neid veel ikkagi vaja.
Muidugi on siiski ka asju, milleta läbi ei saa. Kui raamaturiiul juba hangitud, pole ju mõtet kokku hoida põrandalambi pealt, mille valgel kogu seda inimvaimu sära ja hiilgust endasse ahmida.