Väidate, et inimesed ei elata end rohkete piirangute tõttu Piirissaarel ära. Ent kalapüük on olnud seal traditsiooniline elatusallikas.

Terve Peipsi rannik ja unikaalsed ridakülad on kalurite rajatud asustus. Olid ajad! Terve Piirissaar oli kunagi üks suur sibulaväljak, nüüd vohab kõikjal võsa. Praeguses Eesti Vabariigis tohib Piirissaare elanik enda tarbeks võrguga püüda kala kaks kuud aastast, millest üks kuu on tal keelatud järvele minna! Kutseliste kalurite elu ei ole parem, muidu nende arv ju ei väheneks.

Kuidas on võimalik, et sa elad keset vett ja järvele minna ei tohi? Kuidas sa elatad end ära saarel, kui sa seda järvest ei tee? Öelge mulle!

Saarel on ütlemine, et kalamehed ostku oma kassile kala Tartu turu pealt. Kutselised kalurid tulevad sadamasse, kohalast peal, aga paadist müüa ei tohi! Nad peavad viimase kui silgupoja üles lugema, inspektorite kartuses ei julgeta omainimestele kalagi anda. Alles kevadel said mehed trahvi, sest olid sadamas pool tundi varem, kui olid inspektorile teatanud. Kala sel päeval ei saanud, trahvi aga said! Selle rahaga, mis meie inimesed ametkondadele trahve maksavad, oleks meil võimalik kokku panna valla teine eelarve.

Elu läheb hullemaks iga uue määrusega, rannakalandus on sisuliselt välja suretatud. Hiljuti vestlesin Kolkja ja Varnja inimestega, neil jäävad samuti majad järjest tühjaks ja valla tulubaas väheneb. Põhjuseks ikka seesama: kala püüda ei tohi!

Kuidas on võimalik, et sa elad keset vett ja järvele minna ei tohi? Kuidas sa elatad end ära saarel, kui sa seda järvest ei tee? Öelge mulle!

Uue haldusreformiga ametnike arv kasvab, bürokraatia suureneb, võim kaugeneb rahvast ja ääremaade elu läheb loomulikult veel kehvemaks. Järjest enam kõlab retoorika, et kogukonnad peavad olema nii tugevad, et saavad endaga ise hakkama. Minul tekib küsimus: milleks siis meile riiki vaja on? Milleks me makse maksame?

Te olete probleemidest ja muredest ometigi väljaspool oma kogukonda rääkinud?

Eks ma ikka räägin, aga paragrahv on paragrahv. Seadusandlus on selline, et sa jooksed peaga vastu müüri. Ma ei usu dialoogi riigiga. Riik on meie suhtes ühemõtteliselt jõupositsioonil ja teeb mis tahab. Meil tuleks riigi majandus ja tervikpoliitika alusteni ümber pöörata, kui oleks tõsist tahtmist üles ehitada Eesti riiki, mis vastavalt meie põhiseadusele peaks tagama eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade ning olema pandiks meie praegustele ja tulevastele põlvedele.