Kultuurimajast kahju ikkagi
Ainus, milles ühel meelel ollakse, on kurbus. Kuigi paljud leiavad, et lammutamisest ei olnud enam pääsu, peetakse patuks seda, et asi lasti nii kaugele minna.
“Vot kuldne vallaaeg, aga kuidas Vene ajal suudeti kõik korras hoida!“ hüüab 50 aastat Tagulas elanud Viktor Adra, kes elab lammutatava kultuurimaja taga.
Adra on ise seda maja ehitanud, müüre ladunud, aknaid värvinud. Kalinini-nimelisele kolhoosile läinud selle ehitus maksma 2 miljonit Vene rubla. Kolm aastat ehitasid ja avamispidu olnud 1974. aastal. Maja on suur, 120 ruumi, teab ta.
“Vald võinuks ikka lammutuse asemel remontida, õigel ajal katuse ära parandada ja seisnuks veel mitukümmend aastat,” ohkab mees.
Lammutustöid käib iga päev uudistamas nii suuri kui väikseid.
Sirje Ilves, kes tuli Tagulasse elama järgmisel aastal pärast kultuurimaja avamist, ütleb, et vaatab seda kõike nukra pilguga. Ta loetleb, mis selle hoonekompleksi kahes tiivas läbi aegade lisaks kultuurimajale kõik olnud on. Kolhoosi kontor, söökla, raamatukogu, side, velskripunkt, kaminasaal, saun, telefonijaamake. Ainult poodi ei ole olnud. Kui 2001 algkool tegevuse lõpetas, jäi viimasena majja raamatukogu, mis mõne aasta eest ära kolis.
“Kolhoosi ajal Tagulas elu kees, tegutsesid laulukoorid ja ansamblid. Kuna tegemist oli Valga rajooni ühe suurema ja uhkema kultuurimajaga, toimusid just selles tihti rajooni suurüritused,“ meenutab ta.
Ilves töötas üle kümne aasta kultuurimaja direktorina, tema kõrval oli ametis veel ka kunstiline juht. “Kui tuli iseseisvus, siis kõik lagunes, pidudel enam ei käidud. Töökohti ei olnud, rahvas hakkas mujalt tööd otsima… Siis panin ka mina oma ameti maha,” räägib Ilves, kes praegu teenib leiba õmblejana.
