Kümne kuuga arsti juurde
Mu pensionärist ema elab Viljandi maakonnas, 30 km kaugusel Viljandist. 2014. aasta augustis suunas perearst ema Tartusse ortopeedi juurde. Bussiga on ema elukohast ühe päevaga võimatu Tartus ära käia, ma ise elan aga Tallinnas. Seega tuleb arsti juurde pääsemiseks leida päev, millele eelneval õhtul saaksin sõita ema juurde, et hommikul Tartu poole startida.
Paraku on mul selliseid päevi töö tõttu vähe – üks neljapäev-reede kuu algul, teine lõpus. Esimene sobiv vastuvõtupäev oli novembris. Kaks päeva enne selle kättejõudmist helistati Ortopeediakeskusest ja paluti vabandust: arst jäi haigeks. Järgmise aja saime veebruari lõppu. Selle pidin ära ütlema mina – kolleeg jäi haigeks ja plaanitud vabu päevi ei saanud võtta. Seejärel polnud võimalik kõigile osapooltele sobivat aega leida varem kui jaanipäeva paiku.
Kui me lõpuks Ortopeediakeskusesse jõudsime, öeldi, et vabandage, aga teie saatekiri on aegunud. Ma ei mäleta, et oleksin saatekirjal näinud kehtivuse tähtaega, ka ei hoiatanud perearst ega küsinud registratuur, kui aega kinni panin, millal saatekiri on välja antud.
Esimese hooga üritas registratuuritöötaja meid tagasi saata. Õnneks tuldi meile pika palumise peale – arstile oli ju aeg niikuinii kinni pandud ja järgmine kord oleksime löögile pääsenud jälle ehk kuu-paari pärast – siiski vastu (tingimusel, et laseme perearstil saata Ortopeediakeskusesse uue saatekirja) ning pääsesime arsti juurde. Edasi sujus kõik juba kenasti. Aga kokkuvõttes läks aega augustist juunini ehk kümme kuud…
