“Kuigi on pingeline valimiseelne aeg, siis mina tajusin vastuvõtul sõbralikkust ja ühtsust, ühist eestlaseks olemise rõõmu,” ütleb Raud.

Ta leiab, et presidendi kõne puudutas olulisi teemasid ning juhtis tähelepanu õigetele probleemidele. Juttu oleks võinud olla ka bürokraatiast ja korruptsioonist, mis on tema jaoks praegu olulised teemad.

“Näiteks kui naabrinaine ei saa muuseumile oma kindaid müügile anda, sest keegi ei hakka mõne kindapaari pärast lepinguid sõlmima. Või kui ERMi Sõprade Selts annab välja raamatu, aga raamat ei tohi muuseumi poes müügil olla, sest see on korruptsioon.” kirjeldab Raud muresid. “Analoogilisi näiteid on pea igast valdkonnast ning kõige haavatavam on just maainimene.”

Kontsertetenduse kohta leiab Raud, et see võis olla pisut liiga kirju ning ei lasknud ühte mõtet lõpuni seedida. Lavastuses näidati täpselt tema elulaadi, mis on järelikult populaarsust kogumas.

“Tulin talust, lükkasin lund, laval lükkasid nad samuti lund; lükkan iga päev aiakäru, nemad sõitsid ka aiakäruga; istutan talus lilli, seda tegid ka nemad,” kirjeldab kunstnik ning naerab.

Samuti jäid talle meelde lavalt läbi lapsesuu öeldud tarkused: “Sageli on nii, et laps läheb ja aitab tuikuva isa kuskilt üles.”

Ühtlasi tundis ta heameelt seltskonna üle, kes tänavu riikliku kultuuri elutööpreemia pälvisid – Leelo Tungal, Viivi Luik ja Fred Jüssi.

“Kaks kirjanikku ja üks loodusemees. Viivi Luige kui süvamõtleja tõsised väljamõtlemised õpetajate kaitseks. Leelo Tungal kogu oma loomingu ning õnnestunud “Seltsimees lapsega” ning mees, kes istub kännu otsas ja mõtleb. Fred Jüssi lähedalolek ning tõsised läbimõeldud mõtted looduse kohta on alati kulla kaaluga,” ütleb Raud.

Kui küsida kunstniku käest, mis on tema meelest Eestis kõige olulisem, siis vastab ta nii:

“Oma riigi ja maa armastamine, aga ka kitsaskohtadele otsa vaatamine. Üks teema on kindlasti loodus ja loodusvarad, mets ja maa puhtus koos loodusesse sisse kasvanud kultuuripärandiga. See on äärmiselt oluline.”