Juris (nimi muudetud) sündis natuke aega pärast Läti taasiseseisvumist. Isa ütles end vastsündinud pojast kohe lahti. Ema oli noor ning tal polnud ei haridust, tööd ega kodu. Ema ainus sissetulekuallikas oli kerjamine ning ta tegi seda ka koos lapsega. Neil põhjustel võeti kolmeaastane poiss ema käest ära ja toimetati ühte Riia lastekodusse.

Seal külastas ema enda sõnul poega alates esimesest päevast, kuni talle kolme aasta pärast öeldi, et Jurise adopteerib peagi jõukas pere. Jurise kasuisaks sai üksik kaugsõidumeremees, kes elas koos oma lahutatud naise teismelise pojaga.

„Ta oli meremees, sõitis sageli pikkadele merereisidele ning mina jäin üksi. Ta keelas mul ukse juurde minna või telefonitoru tõsta. Ma jooksin kodust,” rääkis nüüdseks 27-aastaseks saanud noormees saates anonüümselt.

Vägivaldse kasuisa eest ära jooksnud kaheksa-aastane poiss saadeti 1999. aasta lõpul Jelgava psühhiaatriakliinikusse, sealt viidi ta edasi Riiga ning lõpuks jõudis ta järgmise aasta keskel riigile kuuluvasse Ainaži laste psühhiaatriakliinikusse, kuhu ta jäi üheksaks aastaks.

Alles hiljuti pöördus Juris riiklikku õiguskaitsebüroosse. Seal järeldati, et abi andmise asemel on lapse kannatusi mitmekordistatud. Süüdlase leidmine on aga keerukas.