Lembit Paal leidis elu armastuse 45aastaselt

 (5)
Põllumees puhkab
Lembit Paal leidis elu armastuse 45aastaselt
Lembit paal oma elu armastuse - lõõtspilliga.Foto: Ingmar Muusikus

Pajusi ABF-i juht Lembit Paal avastas viie aasta eest enda jaoks lõõtspillimuusika ega lähe nüüd enam hommikul enne kodust väljagi, kui on paar-kolm lõõtsalugu ära mänginud.

"Huvi lõõtspillimuusika vastu sai alguse lapsepõlves omakandi tuntud lõõtspillimängijat August Oldet kuulates," üritab Lembit Paal ajastada oma huvi teket lõõtspillimuusika vastu. Keskkoolipäevil ja hiljem EPA ajal oli ta aga "traatpillimängija" – mängis nii kitarri, mandoliini kui ka bandžot.

2007. aasta 20. juulil kõndis Lembit Viljandi Folgil ringi ja ostis hetke ajel karmoška. Koju jõudes käis ta terve õhtu, karmoška seljas, mööda koduõue, püüdes pillist lugu välja meelitada ja näha, kas temast üldse mängumeest saab.

Lõõtsamängijad on soojad ja südamlikud inimesed

Karmoška polnud siiski päris see, mida Paal lapsepõlvest mäletas, ning nii muretses ta endale ka lõõtsa. “Esimese päris lõõtspilli ostsin pillimeister Johannes Madissaarelt. Tulin pilliga koju ja katkusin teda poole ööni, aga midagi ilusat sealt välja ei tulnud,” meenutab mees täna.

Peale pooleaastast iseõppimist otsustas Paal pillimängu õppima minna asjatundjate juurde. Esimesed näpunäited mänguvõtete ja mängutehnika kohta sai ta Tartu lõõtspillipäevade ajal Kadri Laubelt, kahel järgneval suvel käis pillimängu õppimas Võrumaal rahvapilli- ja laululaagris.

Seotud lood:

"Esimene mulje oli ehmatav – kõik olid väikesed tüdrukud ja poisid," jutustab Paal. Pärast ringi vaatamist selgus, et maja taga oli ikka vanemaid inimesi ka. "Seal sain vahva Märjamaa mehe Arved Randojaga kokku – tema alustas oma lõõtsaõpinguid 70aastaselt. Temalt õppisin ka oma esimese päris lõõtsaloo – Karl Kikka poolt kuulsaks mängitud "Võru polka".”

Enamik lõõtsamängijaid ongi Paali sõnul 40+ ja 50+, mõni oskab rohkem, teine vähem, aga nad kõik tunnevad sellest rõõmu.

"Eestis võib olla kõigest 120–130 aktiivset mängumeest, aga need on eriliselt soojad ja südamlikud inimesed. Olen 3 aastat novembrist aprillini sõitnud Põlvasse Rahvakultuurikeskuse korraldatud lõõtspillikursustele just sellesama seltskonna pärast," ütleb mees.

Pillimänguga on sama lugu kui jooksmisega

Paal räägib, et lõõtsa õpitakse mängima peamiselt järeleaimamise teel. Ise on ta enamiku lugusid selgeks saanud CD ja DVD abil. "Ma ei ole nii andekas, et kui keegi tõmbab loo lõõtsa, siis oskan kohe järgi mängida."

"See on sama nagu 100 meetri jooksuga – enamik inimesi vaevalt seda distantsi alla 10 sekundi joosta suudab, mis aga ei tähenda, et jooksust loobuma peaks," ütleb ta. Ning lisab, et selliseid mehi, kes suudaksid võistelda Eesti lõõtsakuningate Aivar Teppo ja Juhan Uppiniga, ei ole palju, kuid see ei tähenda, et ei peaks pilli kätte võtma. "Ma ei pea ennast ka üldse musikaalseks inimeseks, mul on isegi viisipidamisega suured raskused. Aga see ei tähenda, et ma ei peaks lõõtspilli mängida proovima!"

Praegu peab Lembit Paal üheks oma olulisemaks õpetajaks ning partneriks Asso Inti. “Mõned aastad tagasi võtsin videomehe kaasa, läksime Asso juurde ja võtsime paarkümmend lihtsamat lugu linti," räägib Paal. "Lausa selle lindi järgi õppisingi." Ta lisab, et Asso Int on ka väga hea musitseerimispartner – ei püüa sinust üle mängida ja üksi soleerida, vaid laseb ka teisel mängida ja kui vaja, veab alati välja.

Mitmest tükist koosneb lõõtspill?

August Teppo alustas lõõtspillide tegemist Eestis 19. sajandi lõpul. Paali kogu kõige vanem pill pärineb aastast 1920 ja selle on valmistanud Gustav Ostra.

Kokku on Lembit Paalil 10 pilli. Üks neist on ka August Teppo oma, 1939. aastast pärit. Väga head on Paali kinnitusel ka tuntud pillimeistrite Kalju Sarniti ja Martin Talli valmistatud lõõtsad.

"Kui Teppo on Eesti lõõtsa isa, siis Sarnit täiendas ja arendas seda edasi ning püüdis leevendada ka Teppo pilli puudusi," tutvustab pillimees Eesti lõõtsa ajalugu.

"Lugesin Ants Viirese ja Elle Vunderi koostatud raamatut “Eesti Rahvakultuur” ja olin nördinud, et seal on lõõtspillile teenimatult vähe tähelepanu pööratud. Ometigi on just Teppo tüüpi lõõtspill üks omanäolisemaid ja originaalsemaid pille, millele kõla poolest sarnast ei leidu," räägib Paal.

Praegu mängib Paal Martin Talli valmistatud lõõtsaga. Häid lõõtspillimeistreid peale August Teppo on olnud mitmeid, tuntumad neist Karl Ostra, Priidu Korberg, Johannes Keder, uuema aja pillimeistritest ilmselt tuntum ja produktiivsem on kindlasti Põlvamaa pillimeister Heino Tartes.

"Kõige ilusama kõlaga lõõtspilli, mida kuulnud olen, on 1915. aastal valmistanud August Teppo," lisab Paal.

Tänapäeval tuleb lõõtspill meistri käest tellida. Kuna see, erinevalt näiteks akordionist, on käsitöö ning üks 4-realine lõõtspill koosneb keskmiselt 3700 tükist, maksab see 3000 euro ringis.

Lõõtsal vastab igale klahvile üks noot, mis erinevalt akordionist ja karmoškast sõltub veel ka lõõtsa liikumise suunast. Tavapäraselt Lõõts võib olla kas 3- või 4-realine, aga on valmistatud ka ühe ja kaherealisi, Teppo on valmistanud ka paar viierealist.

Kümme pilli pole Paalil mitte uhkuse pärast. Ta on need ostnud järk-järgult vastavalt oma mänguoskuse arenemisele.

Lõõtsa järgi tuleb padespaani tantsida

Lõõts on mažoorne pill, selle repertuaaris on rõõmsad lood. Vene karmoška näiteks on minoorne. Põhiliseks lõõtsa repertuaariks on polkad, reilendrid, labajalad ja teised vanad tantsud.

Kuna lõõtspilli repertuaari suure osa moodustavad vanad seltskonnatantsud, taaselustab lõõtsamuusika ka vana tantsu. "Kui lõõtsaga Padespaani mängitakse, siis ei kõlba niisama tuiata," räägib pillimees. "Meil Põltsamaalgi on vana tantsu kursused, kus õpitakse omaaegseid seltskonnatantse.”

Viimase aja Eesti kõige tuntum lõõtsalugu on kindlasti "Ukuaru valss", mille autor on Arvo Pärt.

"Teine ilus lugu on "Loobeni surmavalss", " ütleb Paal. Selle palaga on seotud ka oma lugu.

Kusagil Kanepi ja Otepää vahel elanud Loobeni nimeline andekas lõõtspillimängija. Just siis, kui ta oli seda valssi Jurgu kõrtsis mänginud, astunud sisse Karste mõisahärra. Tekkinud tüli, mille tagajärjel härra lasknud Loobeni revolvrist maha. Seda valssi, mida pillimees viimasena mängis, hakatud nimetama "Loobeni surmavalsiks".

"Minu lapsepõlves oli lõõtspill popp, Vikerraadiost tulid lõõtsalood, " meenutab Lembit Paal. "Vahepeal oli see varjusurmas, aga mulle tundub, et täna on lõõtspill jälle oma kohta leidmas. On tekkinud palju noori huvilisi, kes tahavad lõõtspilli mängida, toimuvad laagrid, rahvamuusikakeskuse kursused ja lõõtspillipäevad."

Talle meeldib, et eelmisel aastal mängis Martin Müller emadepäeva kontserdil Estonia kontserdisaalis sedasama kõige tuntumat lugu, "Ukuaru valssi".

"Me ei pea kõiki oma pidulikke päevi täitma tümpsuga, väljamaa konserviga. Miks me ei võiks neid tähistada sellega, mis meile tegelikult omane on?"

Lugu ilmus ajakirjas Maamajandus 11/2011.