Loodusliku taimestikuga rohumaad on põllumajandusmaastiku pärlid
Taimestik on rohumaadel liigirikas vaid seepärast, et neid pole aastakümneid või aastasadu küntud ega väetatud ja neile pole külvatud heinaseemneid. Vaid seepärast saame praegu nautida nende alade liigirikkust ja õiteküllust. Loodetavasti õnnestub meil seda elurikkust edasi anda ka oma lastele, kirjutab Jakobson Maaeluministeeriumi ajaveebis.
Tänapäevane põllumajanduspraktika ohustab liigirikaste rohumaade säilimist
Rohumaade majandamine on viimase 100 aasta jooksul teinud läbi suured muutused. Et tagada kariloomadele paremad toitumistingimused, on muutunud tavapäraseks kultuurrohumaade rajamine. Sellega aga kaasneb ka väetiste kasutamine, kuivendustööd ning rohumaade regulaarne üleskünd ja uuendamine piiratud arvu taimeliikidega.
Tulemuseks on rohkem biomassi ja loomadele meelepäraseid taimi, mis on aga viinud selleni, et traditsioonilised heinamaad on asendunud kultuurrohumaadega.
Lisaks iseloomustab tänast rohumaade majandamist intensiivistumine – rohumaid niidetakse varem ja tihemini ning kasutatakse järjest võimsamaid masinaid, mille liikumiskiirus ning niitmislaius on väga suur. Selliselt majandades suudetakse niita lühema ajaga oluliselt suuremaid alasid, kuid tulemuseks on järjest ühetaolisemad rohumaad ja elurikkuse kadu.
Liigirikastest rohumaadest tõuseb kasu teistelegi põllumajanduskultuuridele
Järjest enam räägitakse sellest, et nii nagu metsast saab lisaks tarbepuidule muudki head ja paremat (näiteks metsasaadusi – seened, marjad jms), nii pakuvad ka rohumaad lisaks loomasöödale veel teisi olulisi hüvesid. Näiteks on rohumaad taimekahjustajate looduslike vaenaste ja tolmeldajate olulised elupaigad.
Seepärast on mõistlik planeerida põllud selliselt, et poollooduslikud rohumaad paikneksid põllukultuuride vahetus läheduses – nii peaks vähenema vajadus kasutada pestitsiide. Samuti on poollooduslikud rohumaad väga oluline elupaik paljudele põllulindudele ja kaitsealustele liikidele, mille kaitsmine on meie kõigi vastutada.
Rohumaade lihaveised
Üha enam oskab Eesti inimene hinnata kvaliteetset loomaliha. Poollooduslikud rohumaad on liigirikkad: ühel ruutmeetril on keskmiselt paarkümmend taimeliiki, mis omakorda mõjutab liha maitset. Samuti on teada, et rohumaal toitunud lihaveiste liha sisaldab rohkem toitaineid ning ohtralt kasulikke rasvhappeid ja vitamiine. Rääkimata sellest, et välistingimustes peetavad loomad on eeldatavasti õnnelikumad, kuna saavad olla neile loomulikus keskkonnas.
Kadunud on eelmisele sajandile iseloomulik pärandmaastik
20. sajandi alguses oli Eestis poollooduslike rohumaade pindala ligi 1,8 miljonit hektarit. Arvatakse, et tänaseks on neist säilinud umbes 100 000 hektarit ehk vaid 5% kunagisest pindalast; sealjuures majandatakse sellest praegu ligi 40 000 hektarit, ülejäänud 60 000 hektarit on metsastunud ja vajab taastamist.
Poollooduslike koosluste hooldamise toetus
Poollooduslikud kooslused on põllumajandusmaa pärlid, liigirikkad rohumaad, mis pakuvad olulisi avalikke hüvesid. Seetõttu makstakse nende hooldamiseks toetusi Eesti maaelu arengukavast. Tänavu taotleti toetust 32 400 hektari hooldamiseks.
Toetussumma on aastas ligi 7,4 miljonit eurot, millest u 4,2 miljonit tuleb Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, 2,2 miljonit makstakse otsetoetusena Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika I sambast ja ligi miljon eurot tuleb Eesti riigieelarvest.
Poolloodusliku koosluse hooldamise toetust makstakse siis, kui kooslust hooldatakse nõuetekohaselt. Toetuse ühikumäärad hektari kohta on järgmised:
puisniidu niitmine – 450 €;
puiskarjamaa karjatamine – 250 €;
kadakatega niitude karjatamine – 250 €;
kadakatega niitude niitmine – 185 €;
muu niidu karjatamine – 150 €;
muu niidu niitmine – 85 €.
Poollooduslikke kooslusi on kõige enam Lääne-Eestis, kuhu koondub ka suurem osa toetuse taotlejatest ja hooldatavatest pindaladest.
Nelja Eesti maakonda – Hiiu, Lääne, Pärnu, Saare – jääb 68% taotlejatest ja 76% hooldatavatest pindadest.
Kokku hooldatakse poollooduslikke kooslusi 74,1% karjatades ja 25,9% niites. Kõige suurem osa toetustest taotletakse muu niidu karjatamiseks (58,3%), millele järgnes muu niidu niitmine (23,5%).
Poollooduslike koosluste hooldajate taotlejate ring on mitmekülgne – on nii üksikisikuid kui ka suuremaid põllumajandusettevõtjaid. Kõige suurema osa moodustavad füüsilisest isikust ettevõtjad (35,5%) ja füüsilised isikud (29,4%), neile järgnevad osaühinguid (24,3%) ja mittetulundusühingud (9,7%).
Teised ettevõtlusvormid moodustavad kokku 1,1%. Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saajate seas on kõige rohkem selliseid taotlejaid, kelle kasutuses on 10–49,9 hektarit põllumajandusmaad – 32,4%. 18,6% toetusesaajatest kasutavad 3–9,9 hektarit põllumajandusmaid, 19,6% kasutavad 100–499,9 hektarit ning 14,5% toetusesaajatest 50–99,9 hektarit.
Alla 1-hekatrilist põllumajandusmaad on 2,8% taotlejatest ning 1–2,9 hektarit omab 7,3% taotlejatest. Üle 500-hektarilisi põllumajandusmaid kasutab 4,8% taotlejatest.
Poollooduslike rohumaade tulevik
Maaeluministeerium on koostamas aastani 2030 põllumajanduse ja kalanduse arengut suunavat arengukava. Selles on kirjas järgmine lõik: „Põllu- ja kalamajandussektoris ei ole võimalik keskenduda üksnes klassikalises mõttes efektiivsele tootmisele.
Toidu tootmisel tuleb arvestada keskkonnaga – põhja- ja pinnavesi on heas seisus, maa- ja mullakasutus on tasakaalustatud ja kestlik , looduse elurikkus, liigid ja elupaigad on säilinud, ohud inimeste ja loomade tervisele on ära hoitud, maastikud on mosaiiksed ja kliimamuutuste mõjuga on arvestatud. Seda tingivad nii loodusressursside olukord, kliimamuutused kui ka laiem ühiskondlik ootus“.
Seega tagab hea maaelu eelkõige kestlik ja ökoloogiliselt toimiv Eesti keskkond. Tootmine ja keskkond peavad toimima sümbioosis, üks ei saa tulla teise arvelt; säilitada tuleb elurikkus ning pakkuda avalikke keskkonnahüvesid.
Arvestades, et aastaks 2020 oli planeeritud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse sihttasemeteks 40 000 hektarit ja toetuse taotlejate eeldatavaks arvuks 1500, siis vaatamata sellele, et hooldatavate poollooduslike rohumaade pindala on iga aastaga suurenenud, seda eesmärki järgmiseks aastaks ei saavutata.
Seega seisame silmitsi küsimusega, kuidas panna põllumehi ja teisi rohumaade majandajaid väärtustama ja hooldama poollooduslikke rohumaid, sest just sellised rohumaad tagavad meie maastikus loomasööda kõrval teisigi avalikkuse jaoks olulisi hüvesid.
