Möödus vaevalt tund, kui pruulikojale helistas Reomäe kloostri nunn, kes uuris, et on ehk õlletegijatel pudeleid müügiks pakkuda.

Veinipudel olevat liiga suur ja nunnad tahaks müümiseks midagi väiksemat. Vaja on just sellist, milles õllemeistrid oma õlut müünud on, need sobivad kenasti leedriõiesiirupi villimiseks. Õed olla juba ammu mõelnud ühendust võtta, aga arvasid, et sedamoodi küsida pole ehk viisakas.

Järgnes kohkunud vestlus:

“Mis-mis? Kas te ütlesite leedriõiesiirup?”

“Ja-jaa, meil siin kloostriaias kasvab palju leedripuid ja leedriõitest saab imemaitsvat siirupit!”

“Ahah, korjategi leedriõisi?”

“Jaa, neist saab ka imemaitsvat teed!”

“Oot-oot, korjate leedripuu õisi, teete sellest siirupit ja teed ja … on teil neid õisi kohe rohkem?”

“Jaa, meil on veel eelmisest aastast kuivatatud õisi järel ja praegu ongi kõige õigem aeg õite korjamiseks!”

“Muidugi saab meilt pudeleid, aga kas te ütlesite, et teil on neid kuivatatud õisi veel alles?”

Juba samal päeval tulid nunnad pudelitele järele ning vastutasuks sai õllekoda purgitäie kuivatatud leedripuuõisi ja magusat siirupit.

Tänu nunnade nopitud õitele sai õlle nimeks Nunnad Hoos ning toidufestivali õhtusöögil pakutud jook oli hästi maitsenud. Õllepruulijad imestavad ikka, kas see oli kokkusattumus või midagi muud.

Pikemalt ja põhjalikumalt saad Saaremaal asuva Reomäe kloostri nunnade elust-olust lugeda SIIT.
Saaremaa Reomäe nunnakloostri neli elanikku.