Leito sõnul oli 1980ndate lõpust kuni 1990ndate lõpuni Endla järvel hiigelsuur naerukajakate koloonia (6000-8000 paari), mis aga kadus, ega ole siiani taastunud. „Eriti suuresti mõjutas see pesitsevate partide ja laukude arvukust, sest nende jaoks on naerukajakas nn tugiliik, kelle koloonia kaitse all saavad nad palju arvukamalt ja edukamalt pesitseda kui omal käel.“ Kui naerukajakakoloonia kõrgperioodil pesitses järvel stabiilselt ligikaudu 30 linnuliiki koguarvuga 6400 kuni 8200 paari, siis pärast kajakakoloonia kadumist pesitsevate liikide arv langes ning hakkas suurtes piirides (17-29 liiki) aastati varieeruma, sama kehtib ka haudelindude koguarvu muutuste kohta. „Kahjuks ei selgunud uurimistöös, mis põhjustel naerukajakakoloonia ära kadus, otseseid Endla järve linnukooslusest või järve enda muutustest tulenevaid põhjusi ei suutnud me tuvastada.“ Leito sõnul on muudest teadustöödest teada, et naerukajakas on üks selliseid koloniaalseid liike, kelle kolooniate tekkimine ja dünaamika, sh kadumine on raskesti prognoositav ning head dünaamikamudelit ei ole siiani leitud: „Üldistavalt võib aga öelda, et koos naerukajaka koloonia kadumisega teiseneb ja vaesub väikejärve haudelinnustik kiiresti.“

Uuringus kasutati maaülikooli juhtivteadur Aivar Leito poolt aastatel 1987-2012 teostatud iga-aastaseid pesitsevate lindude loendusi kogu järve ulatuses kaardistamismeetodil. Uuring sai alguse juba Endla looduskaitseala loomisele (1984. aastal) eelnenud linnustiku inventeerimisest, mis hiljem on püsiseirena jätkunud. Ühtlasi oli Endla järve haudelinnustiku pikaajaline uuring üheks teaduslikuks aluseks ja eeskujuks Eesti väikejärvede haudelinnustiku riikliku seire metoodika väljatöötamisel ja seire rakendamisel.