Kohalik ütleb, et kui on jäätee, tulevad turistid.
"Olen korduvalt teinud ettepanekuid, et ma ei taha oma kindlustatud autoga tulla jää peale sõitma, sest ükskõik, mis juhtub, teed seda omal riisikol. Aga kohalik ütleb, et kui on jäätee, tulevad turistid," räägib Pärn. "Turistid tulevad siis ka, kui tee on männioksakestega tähistatud. Seda enam, kui seal traktoriga värske lumi laiali lükatakse ja on selgelt näha, kust peale sõidetakse. Kes tahab, tuleb ikka. Miks siis inimesi keelata, kes suvel ei saa, käigu ära talvel."
Sel talvel on Pärnale teadaolevalt jääteed juba katsetatud, kuid sulailm ei lasknud korralikul jääl tekkida. Teed ei rajata mitte otse sadamast sadamasse, kust sõidab praam, vaid kaarega. "Mina seda riski ei võta, et esimesena sõita. Kõigepealt sõidavad need, kes on on teadlikud, näiteks kalamehed teevad proovipuurimisi ja selle järgi on näha, mida jää teeb. Päris umbes ei lähe keegi. Kui sadamas inimesed ütlevad, et sõidetakse, siis olen sõitnud, aga hirm on koguaeg sees, et mis kõik," ütleb Pärn.
Tavaliselt hakatakse siis liigutama, kui mingi õnnetus on.
Ta selgitab, et Munalaiu sadamas on kaldad hõljuki pärast lamedamaks tehtud ning samast sõidetakse ka autodega: "Kui seal oleks tõke ees, et jäätee ei ole avatud, siis see, kes sealt läbi sõidab, on teadlikult rikkunud. Kihnu jääteega on sama, kuigi osa tarkasid panevad tõkkest mööda ja sõidavad oma riski peal Kihnu.
Kihnu pusitakse hirmsasti, sinna on riiklikud rahad eraldatud, aga Manijal ei ole mitte kunagi ning minu meelest on see suur jama. Võiks mõtlema hakata. Tavaliselt hakatakse siis liigutama, kui mingi õnnetus on. Siis, kui keegi surma saab, tehakse ristmikud või teekatted korda. Nüüd on näide olemas. See 800 meetrit Munalaiu ja Manija vahel ei ole küll tohutu miljonitesse ulatuv kulu."