Mees number üks maadevahetuse järjekorras
“Kas nüüd, kui minister kohtus õigeks mõisteti, saan lõpuks ta allkirja oma maavahetuspaberitele kätte?” küsib Iisaku valla Kuru küla maaomanik Aleksandr Saveljev.
Nagu paljud teised, soovis ta pärast sajandivahetust oma looduskaitsepiirangutega maa vahetada piiranguteta maatüki vastu. Vahetustoiming läkski käima ja kõik paberid vormistati ära.
Siis aga lahvatas maadevahetusskandaal ja vahetamine lõpetati. Toonane keskkonnaminister Villu Reiljan jättis viimased valmis maavahetustoimikud allkirjaga kinnitamata, Saveljevi oma teiste seas.
Poliitikud otsustasid, et kõik vahetusavaldused nimetatakse ümber “sooviks oma looduskaitsepiirangutega maa riigile müüa” ning et riik ostab neid maid avalduste esitamise järjekorras.
Aleksandr Saveljev on oma 2004. aastal esitatud avaldusega selles järjekorras esimene. Aga tehinguid teevad hoopis järgmised ja järgmised.
Keskkonnaministeeriumi kodulehelt, kus avalduste hulk kõigile näha, on Saveljevi nime taga märge “menetlus pikeneb”.
Kuru küla on üks neid vaikseid Peipsi järve ääres asuvaid külasid, kus turiste liigub vähem kui näiteks Kauksis. Siiski on küla turismibuklettides kirjas koos seal kasvava Kuru männiga. Seda erilise kõvera kasvukujuga enam kui 300aastast puud on nimetatud üheks Peipsi sümboliks.
Ostetud maa osutus kaitsevööndiks
Kui Aleksandr Saveljev 2002. aastal Iisaku vallalt Kuru tühjaks jäänud ja laguneva vana koolimaja ostis, ei teadnud ta, et vana mänd hoone taga ongi seesama tähelepanuväärne loodusobjekt.
Keegi talle seda ei ütelnud ja puu juures objekti silti ei olnud. Koolimaja krunt ümber männi hakkas võssa kasvama ja sinna oli tekkinud omaalgatuslik prügimägi.
“Ise nägin, kuidas inimesed poetasid enne randa minekut oma musta prügikoti siia. Kui küsisin, miks nad nii teevad, küsiti vastu: aga kuhu me selle siis paneme,” jutustab Saveljev.
Mees otsustas kõigepealt majale aknad-uksed ette panna, et see edasi ei laguneks. Aga paraku tuli ümbrusega tegelda, sest peaaegu kohe pärast maaomanikuks saamist hakkas tema juurde tulema külalisi – inspektoreid, kes ähvardasid trahviga.
Esimesed tulid tema sõnul autoga, millel RMK embleem – tehku Saveljev oma krunt korda. Kui ta tellis aga traktori, millega prügi koristada, saabusid keskkonnainspektorid, kes andsid teada, et tegelikult ei tohi ta seal õuel midagi teha.
Siis selguski, et mänd on looduskaitseobjekt, mille ümbrusest 50 meetri raadiuses ei tohi võtta puutikkugi.
See tähendas ka seda, et Saveljev ei saanud ellu viia oma plaani ehitada krundile suvemajutusrajatisi, mida puhkajatele välja üürida: peaaegu kogu maatükk jäi männi kaitsevööndisse, kaasa arvatud osa vanast koolimajast.
Olgu mureta – saab vahetusmaa
Probleem lahenes tookord siiski ruttu. Saveljev sai teada, et tal on võimalik ostetud maatükk vahetada piiranguteta maatüki vastu. Just selline samaväärne maa oli olemas tema krundi kõrval. Tulid maamõõtjad, kes männiga maatüki ta krundist välja mõõtsid ja valmistasid ette paberid kõrvaloleva maa vormistamiseks tema omandisse. Vahetusmaa kanti kinnistuna maakatastrisse 2006. aastal.
Kõik laabus ja Saveljev sai vallast nõusoleku, et võib kõrvaloleval maatükil ehitamist alustada. Valmisid suveköök, pesemiskoht, ööbimismajakesed.
Siis ühel hetkel tuli aga kui välk selgest taevast teade, et maade vahetamine on lõpetatud.
“Mind pandi fakti ette, et männiga maatükk ostetakse minult 70 000 krooni eest ära, aga vahetusmaa pannakse hoopis müüki avalikul oksjonil, kus ma osaleda saan,” räägib Saveljev. “Ma muidugi ei ole sellega nõus. Mul ei ole vaja raha, vaid just seda maad.”
Kui tuleks oksjon, ei pruugi ta küla keskel asuvat Peipsi-äärset maatükki, kuhu juba on investeerinud – hooneid ehitanud, vee vedanud ja kanalisatsiooni rajanud –, kätte saada ning jääb ilma kõigest, mida ta seal juba teinud on.
“Üks asi on minu kulutused, aga peale selle kulutas ju ka riik maatükkide mõõtmise ja vormistamise toimingutele. Sellega, et toimik allkirjastamata jäi, lendasid ka need kulud korstnasse,” imestab mees riigi laia joont.
Peapõhjus kuivas hoopis ära
Samal ajal kui neid maatoiminguid tehti ja seadus muutus, jõudis Kuru mänd, kelle võra tipp kaheksa aasta eest veel roheline oli, ära kuivada.
“No vaat,” nendib Aleksandr Saveljev. “Kui kord vallamajas käisin, öeldi mulle, et neil on kõva kahtlus, nagu oleksin mina männi ära kuivatanud.”
Mees näitab piki Peipsit kasvavat metsaviirgu, kus kõik vaatevälja jäävad vanad jändrikud rannamännid on kuivanud.
“Kas tõesti arvatakse, et ma nende kõigiga midagi teinud olen?” on ta nördinud. “Pealegi poleks see ju minu huvides, sest kui tahan turiste vastu võtta, tahan neile ikka elus loodust näidata.”
Männi jändrik hiigeltüvi on muutunud paljude elupaigaks. Ühes uurdes toimetab suur hulk kuklasi, teisal on rähnid tüvesse aukusid toksinud ja mõned augud on lindude pesitsuskohaks...
“Ega minister vangi lähe, küllap ta on osanud selle nii sättida,” arutleb Aleksandr Saveljev. “Aga seda ma küll ei tea, mida mina peaksin tegema, et ka minu olukord laheneks.”
Maaleht küsis sedasama keskkonnaministeeriumilt, kes omakorda saatis küsimuse edasi keskkonnaametisse.
“Kuru mänd võeti kaitse alla üle 50 aasta tagasi kui omanäoline ja ajaloolise tähtsusega loodusobjekt,” kommenteerib amet. “Omapärase kõvera kujuga, mööda maapinda roomava tüve alaosaga 370 aasta vanust Kuru mändi peeti Peipsi põhjaranniku sümboliks, kuid tänaseks on mänd kuivanud ega ole enam kaitseväärtus. Seetõttu on pärast pikka arutelu ja analüüsi teinud keskkonnaamet ettepaneku kuivanud puu kaitse alt maha võtta. Selleks valmistatakse ette vastav Vabariigi Valitsuse määrus.”
Paraku pole maaomanikku sellest siiani teavitatud. “Umbes kaks aastat tagasi saatsin looduskaitsele kirja, et mänd on kuivanud, kuid sellele ei vastatud,” ütleb Aleksandr Saveljev. “Täna esimest korda kuulen ameti plaanist. Miks mulle pole midagi öeldud ja miks siis kogu seda vahetusjanti tarvis oli?”
Keskkonnaameti väitel polegi seni vaja olnud maaomanikku teavitada: “Kui menetlus jõuab etappi, mis näeb ette ajaosaliste informeerimist (sh maaomanikku), siis seda kindlasti tehakse.”
