Miks tekitab sentides maksmine pahameelt?
„Kas sul raha pole?”, „Kerjus oled või?” sedalaadi hüüetega pommitati hiljuti ühes kaupluses vanadaami, kes 12eurose ostu eest püüdis tasuda eurosentides.
Järjekorras seisnud inimeste pahameelepomina saatel oli ostjal tükk tegu, et kõik sendid korralikult kokku lugeda. Loomulikult läks arvestus sassi ja kassapidaja pidi ka samad mündid – nii 20- sendised, 10-sendised, lisaks veel ühe- ja kahesendised mitu korda üle lugema. Isegi kassapidaja ohkas kurnatult, kui nägi ühesendiste kuhilat.
Õhtusel tipptunnil, kui kõigil on kiire, olnuks tõesti lihtsam pangakaardiga maksta. Veel lihtsam – kaarti lihtsalt viibutada.
Miks nii suur summa memme rahakotti oli kogunenud? Kas kerjamise teel? Vanadaam, kes liigsest tähelepanust oli ilmselgelt häiritud, seletas asja järgmiselt:
Ta ei käinud tänaval kerjamas. Lastelastele olid vanemad aeg-ajalt taskuraha sentides poetanud ja kuna nende rahakotid olid müntidest juba liiga rasked, oli ta raha ümber vahetanud: lapsed said paberraha ja vanaema sentidekuhila.
Üks maaliinil sõitja tõi näite, et kui ta püüdis bussijuhile piletite eest sentides maksta, visanud bussijuht selle sendikuhila pahameelega lihtsalt aknast välja. Nii et – kas sendid polegi raha?
Juba mitmes riigis, näiteks Hollandis ei aktsepteerita enam poodides ühe-ja kahesendiseid münte. Soomes enam uusi ühe-ja kahesendiseid münte ei trükita. Ka Eestis on mitu aastat arutletud teemal, et võiks ümardada hinnad viiesendise täpsusega, nii et ühe-ja kahesendiseid enam nii palju käibel ei oleks.
Meie poodides võetakse neid münte praegu vastu küll, aga kui kauaks?
