17.11.2011, 07:40
Miks unerohtu neelata, kui Cartlandi lugemine aitab
Eesti raamatukogude riiuleil avanev pilt ei ole tegelikult sugugi nii hull, nagu väidab kultuuriminister Rein Lang. Ka lugemisedetabelites ei trooni pelgalt ajaviitekirjandus.
FOTO:
Heliseb telefon. Võrumaa Haanja raamatukogu juhataja Riina Lõhmus haarab pahaaimamatult toru. “Sinu kogus peaks olema veel alles raamat “Meisterlüpsja Leida Peips”, välja antud aastal 1976, eks ole?” kõlab telefonist lootusrikas hääl. “Mul oleks tarvis “Mnemoturniiri” jaoks järele vaadata, kui palju piima lüpsis Leida Peips ühe lehma kohta välja 1974. aastal!” Tõepoolest on Haanja raamatukogus see raamat veel tallel. Kuid raamatu on säilitanud puhas juhus: Võru maakonna teistest kogudest on teos ammu maha kantud. Nõnda juhtub enamasti iga köitega, mille vastu kümne aasta jooksul keegi huvi ei tunne. Riina Lõhmuse meelest on see lugu õpetlik näide selle kohta, et lugeja soovide ja huvide aimamine on nagu vasikaga võidu jooksmine: võitjaks jääb niikuinii vasikas, s.t lugeja. Ja ta otsustab raamatukogu üle ainult selle järgi, kas ta sai sealt soovitud raamatu kätte või mitte.