Millal lõigata marjapõõsaid

Põõsaid võib lõigata sügisel või kevadel, ent viimasel juhul läheb kiireks. Niipea kui lumi on sulanud, paisuvad pungad ning varsti ilmuvad lehedki.

Pikal sügisel on aega teha neid hooldustöid, mis kevadel paratamatult lühikesele ajale kuhjuvad. Põõsaid peaks harvendama sügisel, kevadel kõrvaldada ainult talvekahjustused: lu­meraskusest murdunud ja lamandunud oksad.

Kui lõikamine jääb hiljaks, võib palju puhkevaid pungi ära murduda ning tärganud leheotsad segavad põõsast hea ülevaate saamist.

Põõsalt peab eemaldama kõik välja surnud ja risti-rästi kasvavad oksad. Ära lõigata tuleb ka sõstra-klaastiiva kahjustatud ja muud vähese elujõuga oksad.

Lõikamisel on vaja arvestada põõsaliigi iseärasusi.

Punane ja valge sõstar

Need sõstrad on pikaealise viljakandega. Terve tugev oks annab marju kümme aastat ja kauemgi. Põõsas peaks olema 12-16 oksa, neist osa nooremad, mis hakkavad asendama järgmisel aastal välja lõigatavaid oksi.

Igal aastal jätta paar noort oksa järelkasvuks, nii et põõsas oleks mitmes vanuses oksi. Kandvast 8-10 põhioksast saagida või lõigata välja paar halvemas seisus olevat oksa.

Olenevalt sordist ja muudest asjaoludest võib okste arv põõsas varieeruda ning seda saab vajadusel reguleerida.

Must sõstar

Mustal sõstral on tunduvalt lühem kandeiga. Kõige paremini kannavad nelja- kuni viieaastased oksad, nendest vanemad oksad tuleb välja lõigata. See tähendab, et põõsale tuleb jätta kaks korda rohkem noori oksi kui punasele sõstrale.

Lõikamisel on vaja oksad eemaldada maapinna pealt ilma tüügast jätmata. Selleks et lõikeriistaga nii sügavale pääseda, peab asendusoksteks jätma niisugused, mis paiknevad omaette ega puutuks alusel kokku vanemate okstega. Muidu kasvavad nad aastatega nii tihedalt kokku, et raske on neid maapinna lähedalt ära võtta.

Ka on vaja okste kõrvalharud mõnekümne sentimeetrini ära lõigata, sest hiljem kasvavad need risti teiste vahele. Varjus kannavad nad vähe vilja ja hakkavad hiljem segama, kui on vaja edaspidi asendusoksi jätta.

Põõsasse tekib palju uusi oksi. Osa neist kuivab varju tõttu üleni, osal kuivavad ära ainult ladvad. Kõik kehvad, surnud ning ülearused ühe- ja kaheaastased oksad tuleb eemaldada.

Lõikamise ajal tuleks ära noppida ka pahklestaga asustatud pungad ning matta need mõnekümne sentimeetri sügavusele. Need on ebaloomulikult suured ümmargused ja hästi ära tuntavad pungad, milles kahjur paljuneb.

Pungast väljunud imepisikesed kahjurid otsivad uusi pungi, mida asustada. Kui niisuguseid ümmargusi pungi on oksal palju, tuleks see maha lõigata ja põletada, kuna kahjustatud pungad surevad ja ka oksad kuivavad ära.

Karusmari

Karusmarjapõõsaid lõigata samal põhimõttel kui punaseid sõstraid. Astelde tõttu on see muidugi tülikam tegevus. Pealegi paiknevad oksad põõsa alusel nii tihedalt, et sageli ei saa neid mullapinnalt ära lõigata, vaid tuleb seda teha pisut kõrgemalt.

Vaarikas

Parim vaarika lõikamise aeg on kohe pärast saagi koristamist. Siis pääseb tuul ja päike noortele vartele ligi. Nii kasvavad tugevad, talveks hästi ette valmistatud põõsad.

Esmalt lõigata välja vanad vilja kandnud varred. Noortest lõigata need, mis ülearused ja teevad seisu liiga tihedaks. Heade kasvutingimuste puhul võib jätta põõsale 8-10 vart. Ribana istutatud vaarikatele, kui riba laius on kuni 50 cm, jätta ühe jooksva meetri kohta 10-15 vart.

Vartele sobib vahe 7-15 cm, mis soodustab tugevate jämedate varte kasvamist.

Kuni maapinnani, ilma tüükata tuleb välja lõigata nõrgad, vigastatud ja kahjuritest-haigustest rikutud varred, mis tuleks põletada. Ära tuleb lõigata ka juurevõsud.

Lõigatud vaarikaid on tarvis toestada, et varred saagi raskuse all ei vajuks küljeli ega murduks.

Pikavarreliste sortide latvu võib kevadel kärpida ligi paarikümne sentimeetri jagu, siis kasvavad alles jäetud osal suured ilusad marjad. Ladvaosa on nõrk ja kasvatab väikesi marju.

Artikkel ilmus Targu talitas.