Maanteeameti liiklusohutuse osakonna juhataja Erik Ernits ütles, et niikaua kui inimesed liiklusõnnetustes hukkuvad või raskelt vigastada saavad, on liiklusõnnetuste arv kindlasti liiga suur. Ennetustegevuste planeerimise seisukohalt on iseküsimus, kui olulised on loomaõnnetused teiste liiklusohutusalaste probleemide taustal. „Kui vaatame liiklusõnnetuste toimumise asjaolusid, siis on meil kindlasti loomade teele sattumisest olulisema mõjuga riskifaktoreid,“ ütles Ernits. Ta tõi näite, et järjest olulisemaks probleemiks on saanud jalakäijaõnnetused. „Neis hukkunud moodustavad kolmandiku kõigist meie teel hukkunutest ja umbes 20% kõigist vigastatutest,“ rääkis ta. Aastati see natuke varieerub, aga keskmiselt 25 hukkunut ja 350 vigastatut aastas. Keerulisem lugu on siis, kui vaadata loomaõnnetusi looduskeskkonna vaatevinklist. Esineb alasid, kus inimesed liiklusõnnetustes kannatada ei saa, aga hukkub väga suures koguses väikeloomi (nt konnasid). „Teatud piirkondades võib see meie elu- ja looduskeskkonda väga suures ulatuses mõjutada ja loomaõnnetuste ennetamise planeerimisel peab ka seda aspekti silmas pidama,“ rääkis Ernits.

Loomaõnnetuste ennetamiseks on tee-ehituses põhimõtteliselt kaks viisi

Võimalus on eraldada loomad sõidukiliiklusest (ökoduktide, tunnelite, sildadealuste ülekäigukohtade, loomatarade jmt) või püüda vältida teele sattunud loomade kokkupõrkeid seal liikuvate sõidukitega, ütles Ernits. „Esimene on väga kallis meede, selle rakendamine peab olema väga hästi läbi mõeldud ning seda on mõistlik rakendada eelkõige suure liiklusega teedel,“ ütles ta. Ta lisas, et teise puhul on efektiivseim piirata sõidukite liikumiskiirust loomaohtlikes kohtades, et kokkupõrkeid ei toimuks või nende toimumisel ei oleks nii rasked tagajärjed. Kasulikud võivad olla ka sõidukipõhised ennetusmeetmed, nt kokkupõrke ennetus süsteemid või infrapuna tuvastusvõimega pardakaamerad sõidukites, kuid nende levik ei ole veel nii laialdane, et see lähiajal oluliselt meie liiklusohutust mõjutaks, ütles Ernits. Maailmas on katsetatud ka erinevaid lahendusi, kuidas loomi autojuhtidele nähtavaks teha, alates põhjapõtradele helkurite kinnitamisest ja lõpetades mobiiliäppidega, kuid nende positiivne mõju kas ei ole teaduslikult kinnitust leidnud või on see olnud väike. Ernitsa sõnul on sama lugu on põdravilede ja teiste loomade teelt eemale peletamiseks mõeldud lahendustega.

Oluline on see, mida autojuht saab ise teha, et kokkupõrkeid ennetada. Oluline on piirkiiruse järgimine. „Mida suurem kiirus, seda raskem on loomal sõiduki liikumiskiirust hinnata,“ rääkis Erik Ernits. Näiteks on leitud, et kuni 70 km/h liikuva autoga toimub loomaõnnetusi suhteliselt vähe. Ta selgitas, et arvatakse, et see on kiirus, millega just suuremad loomad harjunud on ja mille juures nad suudavad autole ette jooksmist veel vältida. Kindlasti on oluline looma varajane märkamine ja võime peale märkamist ohtu vältida. Eelkõige on siin vajalik, et auto oleks tehniliselt korras ning juht puhanud ja normaalse reageerimiskiirusega. „Kui te ise olete looma märganud ja ohtu vältida suutnud, siis maksab alati mõelda, kas saate ka kaasliiklejaid tulede vilgutamisega või muu signaaliga hoiatada,“ ütles Ernits.