“Sobiv koht on muuseumi taga, vanade õunapuude all. Keila linnas tegutsevad mesinikud Mesioja OÜst kartsid küll, et elektritrafo võib ajada mesilaste sisemise orienteerumise segi. Kevadel oli siin katseks kolm taru,” räägib Serk.

Et lähedal oli suur võililleväli, võtsid putukad koha kiirelt omaks. Siis toodi juurde veel kaks taru ning tänaseks on mesilasi kokku umbes 300 000–350 000.

Londoni eeskuju

Kuidas maakonna mäluasutusel tekkis aga plaan hakata mesilasi pidama? Serk selgitab, et paljudes muuseumides ning muudeski asutustes harrastatakse seda juba pikemat aega. Nii on kolm taru näiteks Vabariigi Presidendi kantselei roosiaias. “Mina ise nägin mesilasi Londoni kesklinnas, Tate´i kaasaegse kunsti galeriis. Nende katusel olid mesitarud ja muuseumipoes müüdi mett. Siis mõtlesin, et kui Londoni kesklinnas saab neid pidada ja mesi on hea, miks ei peaks saama neid pidada Keilas,” räägib Serk.

Lisaks mängis kaasa ka projekt, millega muuseum kogub andmeid väiketootjate kohta. Külastatud on näiteks küpsetuskodasid, õllemeistreid ja looduskosmeetika tootjaid. “Tänavu kevadel tekkiski mõte, et miks mitte ka ise algusest peale midagi ise teha. Käisin ERRi telesaates Maahommik sellest rääkimas. Ning Mesioja OÜ mesinikud olid huvitatud ja aitasid,” meenutab Liis Serk.