Sepatöö tuleb taas au sisse tõsta

Mõtte teha sepikoda ja sealt edasi juba tööriistamuuseum sai Peeter kaasa lapsepõlvest. „Olen oma elu jooksul elanud kokku 18 erinevas kohas üle kogu Eestimaa. Viljandimaal Heimtali ümbruses on minu lapsepõlve mängumaa. Seal sai siis teiste poisikestega koos sepikojas passitud, kuidas mehed tööd teevad," räägib Peeter. Ta on hea mahlaka jutuga mees. „Töö käis, nii et mühises. Vahel mõtlesin, et ega nad rääkida oskagi, ainult möh ja möh, aga no kus töö lendas!"

„Kui külade arvust lähtuda, siis oli meil 100 aastat tagasi umbes 16 000 sepikoda. K-u-u-s-t-e-i-s-t t-u-h-a-t, kujutad sa ette! Nüüd on 30-40 tegutsevat sepikoda, neistki kõigis ei tehta iga päev tööd."

Need sepatöö oskused, mis Peetril olemas, on ta ise omandanud. Teiste kõrvalt õppinud ja katsetanud. „Ega ma miski sepp pole, niisama asjaarmastaja."

Sepikoja sisustamisega algas ka tööriistade kogumine. „Oh jumal, mida kõike siia ma toonud olen! Oma 30 000 eksponaati tuleb ära. Kuigi, ega ma neid lugenud pole. Enamus on lageda taeva all, aga tasapisi ikka ehitan varjualuseid juurde."

„Ma olen neid ostnud, leidnud ja ära rääkinud. No mis te viite neist vanarauda, saate kaks krooni! Andke parem mulle, lapsed saavad tulevikus näha, millega vanasti tööd tehti!" Peetril jutt jookseb ja seda on pagana huvitav kuulata. Hästi räägib.

„Ma olen nagu prügikoll - nagu mõnda hunnikut näen, kohe sukeldun. Ja alati tõmban sealt midagi välja. Teised imestavad, aga nii see on!" Külavahel teatakse rääkida, et Peeter on prügihunnikutes tuhlamise eest isegi tappa saanud. Aga see pole ta indu vähendanud. Pigem vastupidi.

Loomapidamine ei tasunud ära

Peeter on õppinud agronoomiks, aga kolhoosiaja lõpul töötas kolhoosis kommunaalmajanduse peal. „No see polnud töö ega midagi. Kaks asja - kas vett polnud või ajas solk üle ääre. Ära tüütas, igavene koera amet oli," ei hoia mees oma viimase palgatöö kirumisel sõnu kokku.

„Ja kuna loomakasvatusega teenis tol ajal - kaheksakümnendate lõpul - hästi, siis hakkasin pihta. Ma olin üks esimesi talupidajaid Kuusalu mail, elasin siis veel Kodasool."

„Tegelikult tahtsin ma saada meremeheks, aga isa ütles, et tema mulle uppumise jaoks kooliraha ei anna. Ja käskis õppida kas metsa- või põllumeheks. Valisin põllunduse."

Näkiallikale tuli Peetri pere 1989. aastal. Tükk aega mõtles mees, mis talule nimeks panna. Maja lähedalt möödub Vana-Narva maantee, mille sõitsid sisse taanlased 800 aastat tagasi, kui nad Tallinnast Narva käima hakkasid. Mitte kaugel teest, ühes metsatukas on Näkikaev. Räägitakse, et kunagi olla seal üks tüdruk näki poolt nägupidi kaevu meelitatud ja seeläbi uppunud. „Mõtlesin, et Näkikaevu talu ei sobi hästi. Ei kõla kuidagi. Näkiallika tundus parem ja nii jäigi," avab peremees talu nime saamise tagamaid.

Endises laudas, kus praegu üleval kirvenäitus (400 erinevat kirvest!), seisid tol ajal lehmad. „Näed, lehmad olid siin reas," viipab Peeter piki kirvelauda. „Ja seal teises seinas olid sead ja seal lambad. Igavene häda oli nende loomadega kogu aeg. Tuled hommikul lauta, jälle on mõni lehm end ketist lahti nihverdanud ja seasulu värava lahti teinud ning siis on nad kõik koos lammastele külla läinud või hoopis heinaküüni. See segadus oli vahel ikka õudne! No ja kui siis veel mõni sõber õuele sõitis ja ütles, et hakkame pead parandama ... Hädavaevu sain lehmad lüpstud ja piima põrsastele ette valatud." See oli juba siis, kui põllumajandus kihva keeratud oli ja loomapidamine end kuidagi ära ei tasunud, üheksakümnendatel.

„Ühel hetkel ma märkasin, et paljud neist, kellega ma koos õppisin, hakkasid riburada ära surema. Jõid end surnuks. Mulle selline asi ei istunud, astusin ree pealt maha. Tagasi vaadates võib öelda, et viis aastat oma elust olen ma maha joonud." Praegu Peeter pudelisse ei sülita, võtab vahel viina küll, aga mõistusega.

Loomade asemel tööriistad ja lapsed

Viimane suur loom Näkiallika talus oli hobune. Temast on veel lattergi küünialuses alles. Aga loomapidamine lõppes nii kurvalt, et Peeter ei taha ühestki loomast oma majapidamises enam kuuldagi.

„Lapsed käisid hobusega ikka ratsutamas. Ja jumal ise teab miks, otsustas see loom ühel päeval just siis, kui teed mööda sõitis üks hirmkallis auto, üle tee kihutada. Laps kukkus õnneks enne kraavi ja hobune oli ainult rinna pealt veidi verine. Aga auto sodi mis sodi. Kolm aastat maksin ma seda autot! Ühtki looma enam ei võta!"

Kui aus olla, siis poleks Näkiallikal loomade jaoks enam ruumigi, tööriistad on kõik kohad vallutanud. Lapsi on talus ka palju, tervelt neli. Tänu neile kuulus Peeter aastaid Lasterikaste Perede Liidu juhatusse, aga nüüd enam mitte. „Astusin tagasi, las teised teevad ka."

Lisaks veel võõrad lapsed, peamiselt poisid, kellele Peeter korraldab küll linnupuuride tegemise kursusi, küll süstib isamaalisust või õpetab õiget töötegemist.

Isamaa-armastus on Peetril veres. „Ma kuulun Front-Line'i klubisse, olen seal kokk." Klubiga korraldavad nad igasuguseid sõjalisi üritusi, näiteks matkiti möödunud talvel Vabadussõjaaegset Valkla lahingut.

Detsembris andis Soome suursaadik Eestis Jaakko Kalela Peetrile üle Soome Vabariigi tänumedali. Äksis asuva soomepoiste muuseumi loomisele kaasa aitamise eest. Peeter on Soomepoiste Pärimusühingu juhatuse aseesimees, tema isa Endel Kivimäe ning kaks onu Johannes ja Valdur Kivimäe olid soomepoisid.

Vallavalitsuse arvukatest tänusõnadest ei maksa rääkidagi. "Meil on üks mees, kes kogu aeg sehkendab ja organiseerib midagi, see mees on Peeter Kivimäe," ütles abivallavanem Milli Kikkas mõned nädalad tagasi Kuusalu valla kultuuri-ja spordiinimeste tänuõhtul Peetrile lillekimpu üle anda soovides. Aga Peetrit polnud kohal - tema oli sel ajal juba Kuusalu rahvamajas valmistumas taidlejate piduõhtuks. Leesi rahvamaja näiteringiga kanti seal ette etüüd telesaate „Ärapanija" ainetel.

Kivimäe Peetri elu on kirju nagu pühademuna. Kõike ei jõuagi kirja panna. Kes sellest rohkem teada soovib, läheb Näkiallikale külla. Seda enam, et põhjus on varnast võtta - näitus „Kirves läbi aastatuhandete" ootab külastajaid.