Aga olekus võib Tootsi märgata. Vallatu, kaval, rahutu. Võrukael. Viljandi Valuoja põhikoolis oli ta üks tempude ülesvõtjaid ja eestvedajaid. “Kui teine eesnimi olnuks, võib-olla tõesti oleksin koolis vähem koerust teinud, aga nimi õhutas takka,” tunnistab ta tagantjärele.

Kooliaja ütleb Toots nii mööda saatnud olevat, et siiani on “Kevade” läbi lugemata. Vaid üksikuid kohti on vaadanud.

“Esimene kokkupuude Lutsu Joosep Tootsiga oli mul filmist, sellest aitas kooliajal mulle küll,” selgitab Toots, kelle klassijuhatajaks oli emakeeleõpetaja.

Koerustükkide hulgast meenub Tootsile kõigepealt lugu põhikooli lõpust, kui kevadel harjutati emakeele eksamiks.

Tunni alguses tõstis male laua peale ja hakkas viimases pingis, kus ta ikka tavaliselt istus, koos klassivennaga seda mängima.

“Õpetaja vihastas, ja seeasemel, et meid välja visata, läks ise ära, pärast tuli käia vabandamas,” mäletab Toots.