NOOR LUGEJA | Parem surgu iga vanur oma kodus ja tasuta, mitte kusagil hooldekodus ning kalli raha eest!
Maaleht tänane avalugu "Hooldekodud tõstavad hindu, omaksed nälgivad ja maksavad" on kommentaariruumi kihama pannud. Keskpäevaks on kirjutatud juba pea 300 arvamusavaldust – kirutakse ja kiidetakse, mõnikord tuuakse endagi lugu lagedale.
„Mina sain jackpoti. Vanaema, kellega mul kontakti pole olnud, pandi hooldekodusse. Oma vara oli ta ära kinkinud naabrile ilma hoolduskohuseta (ainult seeselamisõiguse).
Seadus nõuab nüüd minult igakuiselt ca 400-450 euro tasumist ja isegi pärast vanaema surma ei saa ma tema korterit, mille mahamüümisest see vägagi suur kulu kaetud saaks, endale. Lisaks pean igakuiselt toetama ema,“ kirjutab lugeja Miia.
Teine inimene, kes on oma nimeks kirjutanud Mida Pekki, tunneb vaat et kabuhirmu: „Ma pean hakkama hirmuga, et mul tuleb oma vanemaid hooldada, juba noores eas karjääriredelil üles ronima. Krahmama omale võimalikult suuremat tüki väärtustest kaasmaalaste käest, pöörlema kogu oma energiaga tarbimise ja tootmise masinavärgis, mis nõuab aina suuremat loodusväärtuste raiskamist. Selle hirmuga, et muidu ei jää mu palgast keskealisena enam enesele midagi.
Aga kui ma ei taha seda teha? Kui mul on mind huvitav töö, mille eest ei maksta eriti, kuid mis siiski teistele inimestele mittemateriaalses plaanis kasu ja rõõmu toob ja millest mulle piisab selle vähese saamiseks, mida inimesel vaja on?
Selle hirmuga, et mul tuleb maksta võimalike probleemide korral vahe kinni, tehakse mind juba noores eas tarbimisühiskonna orjaks.
Koos peab olema odavam, st riik peab tagama, et pensionist jätkuks hooldekoduks, vastasel juhul maksku vahe kinni. Oma kodanikke orjadena pidada ei ole 21. sajandil kohane.“
Kirjutatakse sedagi, et viimase aja trend ongi see, et järjest enam suureneb hirmunud noorte arv, kes hakkavad põhjuseid otsima, et oma vanematest mingil moel lahti öelda. Saagu ise hakkama!
Väidetaks koguni, et hooldekodud on äri hooldekodude keti juhtidele, kes Euroopa toetusi välja peilivad ja selle oma tasku panevad.
Soovitatakse sedagi, et vanainimese võiks terveks päevaks üksi koju jätta ning väidetakse, et hooldekodu on mugavusteenus.
„Tegelikult saab küll terveks päevaks koju jätta vanainimese. Ei sure ära. Hooldekodu on siiski mugavusteenus, luksus. Oli seda ka nõuka ajal.
Kui lapsed elavad kaugel, tuleb palgata mõni kohalik, kes vanainimesele toitu käib viimas kaks korda nädalas,“ kirjutab Reaalsuses.
Leitakse ka, et vanureid võiks abistada töötud. „Miks ei rakendata töötuid ja invaliidsuspensionäre vanurite abistamisega lisaraha teenimisel? Sorry, kui on valida, kas panna oma vana vanem kuhugi hooldekodusse ja maksta ilget pappi selle eest või maksta a la 100 eurikut memme pensionärist naabrile, et too talle süüa viiks ja regulaarselt vaatamas käiks, valin viimase.
